17.07.2021
Martin Helme
Praeguse Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse rumal kärpepoliitika kahjustab Eesti riigikaitsevõimet, paneb käe lastevanemate taskusse ja annab hoogu juurde maapiirkondade mahajäämusele. Üha rohkem inimesi on seetõttu hakanud toetama rahvuskonservatiive, ütleb EKRE esimees MARTIN HELME intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale.
Võtame kokku esimese poolaasta, mis algas valitsuse vahetusega. Mida rahvuskonservatiivid on viimasel poolaastal opositsioonis saavutanud?
Aasta on olnud pöördeline, võiks isegi öelda, et pöörane. Kui meil valitsuses vaip alt ära tõmmati, siis võtsime teadliku hoiaku, et me ei käitu opositsioonis nii, nagu oli käitunud Reformierakond. Me ei lahmi ega räuska, vaid teeme sisulist kriitikat ja pakume sisulist alternatiivi. Arvan, et seda ootavad meilt ka meie toetajad. Meie töömeetod opositsioonis olles on olnud keskenduda neile valitsuse otsustele ja seaduseelnõudele, mis meie hinnangul teevad Eestile kahju. Oleme tõstatanud teemad, näidanud, mis on plaanis valesti ning pakkunud alternatiivi. Oleme seda teinud väga tõhusalt, esitades eelnõudele kümneid, vahel sadu muudatusi – aga mitte kunagi 10 000 või 50 000, nagu tegid reformikad või sotsid – küsinud Riigikogu saalis maksimaalselt küsimusi, pidanud maksimaalselt kõnesid. Reformierakond ega sotsid ei teinud opositsioonis kunagi midagi taolist, nemad suutsid ainult lärmata.
Kahjuks me teame, et meedia ei heitnud Kaja Kallasele kunagi ette seda, kui ta mõnitas umbusaldatavate ministrite vanust või süüdistas istuvat valitsust riigireetmises. See kõik oli aktsepteeritav poliitiline kultuur. Seesama meedia on nüüd tormanud appi Kaja Kallase valitsusele, kuna meie tegevus opositsioonis on sedavõrd tõhus nii valitsuse plaanide takistamisel kui ka valitsuse ebakompetentsuse paljastamisel.
Me ei olnud nõus heaks kiitma politseiriiki loovat NETS-i eelnõu ja selle surve tagajärjel oli valitsus sunnitud seadusesse sisse kirjutama meie soovitud muudatused. Oleme seni edukalt suutnud hoida komisjonis kinni Meediateenuste seadust, millesse on sisse kirjutatud meediaväljaannete tsensuur. Kuigi meil ei õnnestunud ära hoida ABIS-se seaduse läbi surumine, sundisime koalitsiooni selle eest ohverdama terve hulga muid seadusi, mis jäidki kevadel menetlemata. Ühtlasi näitasime, mis saama hakkab, kui valitsus jätkab oma teerullipoliitikat.
Kõige suuremaks saavutuseks opositsioonis pean aga ehk seda, et meil on õnnestunud end kehtestada kui kõige selgem ja usutavam alternatiiv tänasele valitsusele. Meil on ette näidata saavutused ajast, mil olime valitsuses ja meil on ette näidata hoopis teistsugune plaan Eestile, kui on tänasel Reformi ja Keski valitsusel. Inimesed näevad seda ja üha rohkem inimesi on asunud meid toetama.
Millise hinnangu annate Kaja Kallase valitsuse tegevusele?
Üheselt negatiivse. Kuna sündmusi on olnud palju, kipuvad inimesed juba unustama, et Kaja Kallase juhtimisel kujunes Eestist selle aasa varakevadel maailma kõige kõrgema koroonanakatumisega riike. See oli valitsuse otsuste tagajärg, mitte paratamatu asi. Ja eriti haleda läbikukkumisena paistab see eelmise valitsuse saavutuste valguses, kus me olime esimeses laines Euroopa ja maailma üks paremini hakkama saanud riike – kusjuures teadmist ja kogemust selle haiguse kohta oli palju vähem. Vaktsineerimisega ei saada siiani korralikult hakkama, kuigi vaktsiinipuuduse taha ei saa enam ammu pugeda.
Aga koroonakatastroofist suutis Kallas marssida edasi järgmiste hävingute peale. Koroonakriisi ettekäändeks tuues soovib end liberaalseks nimetav valitsus ehitada meile totalitaarset ühiskonda, see jookseb läbi tervest hulgast seadustest. NETS-ist ja ABIS-est juba rääkisin, Meediateenuste seadusest ka, lisaks on veel terve hulk seadusi, kuhu väikeste aga oluliste tükkidena peidetakse ära suurt kõikehõlmavat jälgimisühiskonda ja politseiriiki.
On groteskne, et samal ajal käib Kallas välismaa ajakirjanikele rääkimas, kuidas ta muretseb, et koroonakriisi kiputakse ära kasutama valitsuste poolt oma kodanike üle suurema kontrolli saavutamiseks. Täpselt sedasama teeb ta ju ise ka. Aga koroonakatastroofi ja politseiriigi ehitamine ei ole tema ainsad hädad.
Lisaks surus valitsus parlamendist läbi võibolla et ühe kõige kaalukama seaduse viimastel aastatel üldse – Taastefondiga liitumise otsuse. See muudab põhimõtteliselt Euroopa Liidu ülesehitust ja meie suhet Brüsseliga ning staatust selles liidus. Eesti võttis endale rahalisi kohustusi teiste riikide eest ning vastutasuks oli nõus, et Brüssel saab suuremad õigused meie maksu- ja eelarvepoliitika üle. Valitsusel oli nii kange häda selle eelnõuga, et ta sidus selle usaldushääletusega.
Kallase valitsus on asunud ka täiesti valele teele seoses oma eelarvekärpe plaanidega. Tegemist on 10-20 aastat vana Reformierakonna plaadiga, mis ei ole kuidagi adekvaatne tänases poliitilises ja majanduslikus reaalsuses. Rumal kärpepoliitika kahjustab Eesti riigikaitsevõimekust, paneb käe lastevanemate taskusse ja annab hoogu juurde maapiirkondade mahajäämusele. Meie valitsuse aegne majanduspoliitika on loonud tingimused väga heaks majanduse taastumiseks, praegusel valitsusel ei ole mingit põhjust riigieelarvet kärpida.
Asjaolu, et Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus oma vana plaadi külge nii kramplikult klammerduvad, näitab kahte asja. Esiteks, Reformierakonnas ei ole ammu juba ühtegi uut ideed. Teiseks, nad on silmapaistvalt kehvad poliitikud, kes lihtsalt ei saa aru, millises poliitilises ruumis nad toimetavad.
Kui Kallase valitsuse esimestel kuudel tundus, et nende ainus soov on tühistada kõik, mida eelmine valitsus tegi ja selle tõttu panid nad seisma 4-realiste maanteede ehituse või summutasid rahapesu uurimised, siis nüüdseks on selgunud siiski, et neil on mingi oma eesmärk ka. Selleks on elu tagasi keeramine aastasse 2016, mil Reformierakond kukutati.
Reformierakonna toetajad üritavad takistada opositsioonil Kaja Kallast kritiseerimast, pidades igasugust kriitikat rünnakuks Kallase kui “ema” ja “naise” vastu. Kuidas te neile vastate?
Need inimesed tuleb välja naerda. Esiteks tuleks neile muidugi meelde tuletada, kuidas pidas end üleval opositsioon siis, kui meie valitsuses olime. Indrek Saar lasi pensionireformi ajal Riigikogu saalis saluuti, nüüd poetab pea õlal väriseva häälega pisarakest sellest, kuidas kõige on alati süüdi EKRE.
Teiseks, me ju kõik mõistame, et eesmärk on kehtestada poliitilises võitluses standard, mille kohaselt meile ei ole mitte midagi lubatud, neile on kõik lubatud. Tavaline liberaalide ja punaste arusaamine asjadest: kui meie seda teeme, siis see on ok. Üritades igasugust kriitikat peaministri või valitsuse vastu tembeldada kas solvamiseks või kultuurituseks üritatakse tegelikult lõpetada kriitikat ennast. Me ju kõik saame aru, et eesmärk on, et me ei teeks kriitikat üldse või kui teeme, siis nii hambutult, et see valitsust ei segaks. Neid reegleid me kindlasti ei kavatse endale kehtestada lasta. Ja kui nad pikalt räägivad seda juttu, et Kaja Kallas on nii õrn ja abitu ja kaitsetu, et kogu meedia ja vasakpoolne arvamusavaldajate paraad peab teda kaitsma minema, siis nad lihtsalt kinnistavad niigi juba maad võtvat arvamust, et meil on hale ja abitu peaminister, kes ei saa oma tööga hakkama.
Muide, kas pole mitte naeruväärne seegi, et kui valitsus ametisse tuli, siis olid nad ise nii uhked, et pooled ministrid on naised. Nüüd järsku ei tohi naisi valitsuses kritiseerida. Kas see oligi plaan? Et pooled ministrid on kohe poliitiliselt puutumatud? Meie ei ole kunagi vahet teinud, kas poliitik on mees või naine, oluline on, et ta oma tööga hakkama saab. Nüüd on liberaalid jälle ise paljastanud oma triibuliste nimekirjade tegeliku eesmärgi: saada lati alt läbi minna. Ma keeldun suhtumast naistesse kui inimestesse, kes omal jõul võrdses konkurentsis hakkama ei saa, see on minu meelest päriselt solvav.
EKRE on toetus on jõudnud avaliku arvamuse küsitlustes Reformierakonnale kannule. Millest on see tingitud?
Inimesed näevad kontrasti meie erakonna ja tänase valitsuse vahel. Inimestes on aastatega tekkinud kindlus, et meie mitte ainult ei luba, vaid ka päriselt teeme teisiti. EKRE on parim alternatiiv tänasele Eestit lammutavale valitsusele ja me koondame enda taha inimesed, kellele tänane valitsus halba teeb. Neid inimesi on kahjuks väga palju. Siin peitubki ehk teine põhjus. Näeme, kuidas Reformierakond ja Keskerakond viivad ellu poliitikat, mis on kahjulik isegi nende enda valijatele. See puudutab nii maksupoliitikat, regionaalpoliitikat, hariduspoliitikat kui ka energiapoliitikat. Kui sinu poolt toetatud erakond hakkab ellu viima poliitikat, mis sulle kahju teeb, otsid sa endale mõnda teist poliitilist eestkõnelejat.
Kolmandaks tuleb meile kindlast kasuks see, et ülejäänud opositsioonierakonnad on väga nõrgad. Aga väga tähtis meie populaarsuse kasvu saavutamisel on olnud meie erakonna tugevnemine. Meiega on liitunud ainuüksi sel aastal ligi tuhat uut inimest. Need on inimesed, kes näevad, et poliitikas on asjad halvasti ja tunnevad soovi või vajadust oma panus anda, et asju parandada. Meil on seoses kohalikeks valimisteks ettevalmistumisega erilise hooga tööle pandud kogu erakonna organisatsioon, tahame jõuda igasse Eesti linna ja külasse. Ma olen piiritult tänulik meie erakonna aktiivi panuse eest, neil inimestel seisab kogu meie organisatsioon ja organisatsioon kannab meid poliitikas.
Rahvuskonservatiivide kohalike valimiste üleriigiline programm kannab nime EKRE viis plussi. Miks just viis plussi?
Otsisime viisi, kuidas luua üleriigiline poliitiline platvorm, mis vaatab poliitikat tavainimese pilgu läbi ja vastab küsimusele: mis minul sellest kasu on, kui ma oma hääle teile annan. Selle põhjal panimegi kokku nimekirja asjadest, mis peaks iga inimese elus paremaks minema ehk plusspoolel olema, kui ta meid toetab.
EKRE esindaja presidendivalimistel on Henn Põlluaas. Miks on ta teie meelest parim valik sellele ametikohale?
Henn näitas oma soliidsust ja poliitilist tasakaalukust, kui ta oli Riigikogu esimees. Ta pidi toime tulema viimaste aastakümnete kõige hüsteerilisema ja räuskavama opositsiooniga ja sai sellega väga hästi hakkama. Samas näitas ta, et on väga kodus kõrgetasemeliste väliskülaliste võõrustamises, Riigikogu spiikril käivad külas nii teiste riikide parlamentide juhid, presidendid, kroonitud pead. Ja samuti oli ta väga tasemel meie rahvuslikel tähtpäevadel, pidades kõnesid, mis olid ühteaegu pidulikud, rahvuslikud, soliidsed ja soojad. Henn on erakonnas sees väga armastatud ja hinnatud inimene, ta on ka valijate poolt väga hinnatud, tuues erakonnale alati väga korraliku hulga hääli.
Usun, et iga endast lugupidav erakond peaks siiski presidendivalimistel oma kandidaadi esitama. Kogu see pimesikumäng, mis praegu toimub, on ju avalikkuse petmine. Tegelikult otsivad koalitsioonierakonnad ikkagi inimest, kes oleks neile sobilik, nad lihtsalt ei taha, et avalikkus peaks seda nende erakonnaga seotuks. See on avalikkuse eksitamine ja see teeb edasist kahju nii presidendi institutsiooni kui üldise usalduse vastu poliitikas.
Mai lõpus kohtusite Portugalis Euroopa Parlamendi gruppi Identiteet ja Demokraatia (ID) kuuluvate rahvuslike erakondade liidritega. Millises seisus on praegu Euroopa rahvuslus?
Mõnes mõttes on seis parem, kui veel 5-10 aastat tagasi. Veel üsna hiljuti ei olnud paljudes Euroopa riikides rahvuslikke parteisid üldse olemas. Immigratsioon ja Euroopa Liidu üha jultunumad võimukaaperdused on tekitanud poliitilise nõudluse selliste erakondade järgi. Teisest küljest on nii mõneski Euroopa riigis olukord nii käest ära läinud, et raske on näha, kuidas normaalsus üldse taastada. Prantsuse Rahvusrinde inimesed rääkisid, et riigis on salastatud demograafiline andmestik, aga tänaseks on juba üle 30 protsendi elanikest moslemid, ja sisseränne muudkui kasvab. Need ühiskonnad on lõhki rebenemise äärel. Mida suuremaks lähevad aga pinged ühiskonnas, seda rohkem üritavad valitsused kehtestada karme piiranguid sõnavabadusele või poliitilisele opositsioonile. Selle pärast ongi vaja teha koostööd, et üksteisele toeks olla ja ühiseid tegevusi koordineerida. Kui me koostööd ei tee, siis globalistid murravad meid ükshaaval maha.
Kas kandideerite ka ise kohalikel valimistel? Kus?
Ikka kandideerin. Olen põline tallinlane, emapoolne suguvõsa on olnud Tallinnas alates Põhjasõjast, võimalik et veelgi varasemast. Olen aastaid kandideerinud Tallinnas, Riigikogu valimistel Nõmme-Mustamäe ringkonnas, kohalikel valimistel Mustamäel. Ma olen oma elu jooksul elanud nii Kesklinnas, Õismäel, Lasnamäel, Mustamäel kui Nõmmel, tunne seda linna hästi. Mind valiti ka eelmistel kohalikel valimistel Tallinna volikogusse, kus ma töötasin kuni valitsusse minekuni. Olen Tallinna asjadega hästi kursis ja mis tähtis, mulle läheb korda, et Tallinn oleks hästi valitsetud. See on minu kodulinn, ma armastan seda linna ja ma tahan, et see oleks ilus, puhas, hästi korraldatud.