24.05.2021
Martin Helme
Eelarve läbipaistvusega on asjad väga nadid, tõdeb EKRE esimees, endine rahandusminister Martin Helme Äripäevale antud kommentaaris. Helme pani juba oma ministriks oleku ajal käima eelarveseaduse muudatuse, mis seda olukorda parandaks.
„Ma ei tea, mida uus minister selle algatusega teinud on, aga Aivar Sõerd (rahanduskomisjoni liige) võiks erakonnakaaslast torkida, sest see seadusemuudatus sai ette võetud, kui Reformierakond esitas opositsioonis oma eelnõu tegevuspõhise eelarve paremaks lahti kirjutamiseks,“ kirjutas Helme.
Eelarve põhimure on tema sõnul praegu, et see on täielikult ministri suva järgi, mis omakorda tähendab, et see allub täielikult kantslerile ja ametnikkonnale, sest enamik ministreid ei vaevu oma eelarvega põhjalikult tutvuma. Ministeerium loob programmid ja programmide alla tehtavad tegevused. Idee järgi peaks see aitama paremini mõista, mis tegevusi ministeerium üldse teeb ja kui palju see maksab.
Martin Helme: „Teoorias aitab see raha paremini juhtida, kui lihtsalt eelarves seisev palgarida, mis ei ütle mitte midagi selle kohta, kas neid inimesi on liiga palju või vähe, kas neil on suur või väike palk oma eriala kohta või miks nad üldse on ja kui tõhusalt nad oma ülesannet täidavad. Praktikas on läinud aga täpselt vastupidi, tegevuspõhisest eelarvest pole üldse võimalik aru saada, miks mingid inimesed töötavad, palju nad kulu tekitavad ja kas nende tegevus on vajalik.“
Helme sõnul on ametnikud ära õppinud, et programmid ja tegevused tehakse nii üldsõnalised, et selle järgi ei ole midagi võimalik hinnata ja tegelikult ei võta keegi seda hindamist ette ka. Riigikogule aga ei esitatagi programmide ja tegevuste detaile, st saadikud ei näe sinna üldse sisse.
„Lisaks on võimalik tegevusi igal aastal muuta ja programme alustada ning lõpetada, mistõttu ei teki mingit järjepidevust või võrdlusmomenti. Nii ongi kantsleril ja ministril võimalik aasta lõpul väga suuri summasid tõsta nii, nagu tahavad sellele, millele tahavad. Säästu ei tule, sest ükski ametnik ega minister ei anna iial riigikassasse tagasi raha, mis üle jääb, vaid mõtleb kiiresti välja uue ja „ülivajaliku“ programmi. Ja kulutamist ei ole võimalik jälgida samuti. Isegi kasvuprotsenti on keeruline jälgida. Seega, kui seda süsteemi korralikult toimima ei saa, tuleb ta prügikasti visata ja vana juurde naasta,“ lisas Martin Helme oma Äripäeva kommentaaris.
Korralikult toimimine tähendab seda, et on olemas sisuliselt lahti kirjutatud programmid ja nende all olevad tegevused, milles on omakorda lahti kirjutatud teenused ja tegevused. Need peaks olema püsivad, ainult nii saab tekkida mingi võrdlusmoment aastate lõikes ja ainult siis saab näha, kas mõni tegevus või teenus on liiga kallis või ei õigusta end või kas mõni tegevus on alarahastatud. Loomulikult peab see lahtikirjutatud eelarve olema riigikogulastele kätte saadav eelarve menetlemise ajal. Praegu ei ole.
Helme leiab, et eelarverevisjoni on kindlasti vaja, sest meil on väga palju väga mõttetuid kulusid riigieelarves, mis lihtsalt elavad oma elu, aga neid ei taha keegi puutuda, sest need summad üksikult võttes ei ole teab mis suured, kisa nende lõpetamisel on aga ilmselt väga kõva.
Helme: „Kõige õigem on luua motivatsioonimehhanism, mis annab ministeeriumitele ja ametitele võimaluse ise kärpeid teha, jättes kokku hoitava raha neile endile asjade jaoks, mis neile endile tunduvad vajalikud. See eeldab aga kahte asja. Esiteks, et ka poliitilised prioriteedid sellest kokkuhoitud rahast kuidagi kaetud saavad, sest muidu ei paku asi huvi ministrile ja teiseks, teadvustamist, et eelarvest lisataotluste küsimine on ajaraiskamine, nagunii lisaraha juurde ei saa. Seni, kuni kõik ministrid ja ministeeriumid elavad teadmises, et kõige tublim minister on see, kes toob eelarveläbirääkimistelt oma haldusalasse lisaraha, seni ei teki ei säästu ega olemasoleva raha paremat ära kasutamist. Meie valitsuse ajal me seda asja ajasime, see oli vaevaline ja aeganõudev protsess, sest nõudis väga mahukat exceli tabelite kammimist ja tugevat poliitilist tahet. Eriti seda viimast oli napivõitu.“