09.02.2023
Martin Helme.
Neljapäeval toimus Riigikogus EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Rohepööre või rohepöörasus?” arutelu, millel esines ettekandega ka EKRE esimees Martin Helme.
“Ei tee üldse saladust, et minu ettekanne on põhimõtteliselt poliitiline. Ma selles mõttes olen väga tänulik, et Alar Konist ütles, et tegelikult need ongi poliitilised valikud, mida me peame tegema ja ära otsustama, ja küll siis teadlased ütlevad meile neid detaile. Ma ütleksin niimoodi, et kui me räägime rohepöördest ja kliimapoliitikast, kliimapaanikast, siis on minu meelest täiesti ilmne, et meil köetakse hüsteeriat ja seda hüsteeriat köetakse väga selge eesmärgiga. See eesmärk on panna inimesed vaatama kuhugile mujale, sel ajal kui neid paljaks riisutakse.
Sest vaadake, see kliimapoliitika või see rohepööre, mida meile pakutakse, on suurim rikkuse ümberjagamine, mis on toimunud alates 1917. või 1918. aastal toimunud punasest riigipöördest Venemaal, või kui läheme veel ajas tagasi, siis 1789. aastal toimunud suurest Prantsuse revolutsioonist. See on suurim rikkuse ümberjagamine väljaspool suuri sõdasid. Kui bolševike revolutsioon või Prantsuse revolutsioon põhimõtteliselt, oma olemuselt oli selline, kus keskklass ja vaesed inimesed tõusid üles ja hakkasid mässama korrumpeerunud, dekadentliku ja rikka eliidi vastu, siis nüüd me näeme täpselt vastupidist protsessi: korrumpeerunud, dekadentlik ja rikas eliit on asunud mässama keskklassi ja vaesema elanikkonna vastu, kusjuures selge eesmärgiga võtta neilt ära nende raha ja võtta neilt ära nende vabadused.
Kui me aru saame, mis on rohepöörde, kogu selle mehhanismi eesmärk, siis muutub kõik loogiliseks. Siis muutub loogiliseks see, et kedagi ei huvita, et keskkonnale tehakse kahju. Siis muutub loogiliseks see, et inimesed peavad hakkama ritsikaid sööma. Kõik muutub loogiliseks.
Meie planeedi kliima on olnud dünaamiline kogu aeg. Me kõik teame seda. Seda räägivad meile teadlased, et planeedil on olnud perioode, kus tegelikult on maakera olnud põhimõtteliselt üks suur jääpall. Kõik on olnud lume ja jää all. Ja on olnud perioode, kus nii põhja‑ kui lõunapoolus on olnud rohelised. Tähendab, põhjapoolusel oli sel ajal vesi ja kuskil 70–90 miljonit aastat tagasi ujusid põhjapoolusel kahepaiksed, suured hiidkrokodillid. Üldiselt, keskmiselt viimase nelja miljardi aasta jooksul on planeedi Maa temperatuur olnud kõrgem, kui ta on praegu.
Viimased sajandid me oleme olnud ebatavaliselt jahedas perioodis. Soojenemine ja jahenemine on käinud erineva intensiivsusega. Oli jääaeg, oli keskaegne soojaperiood, oli uusaegne väike jääaeg. Kõik see oli enne, kui toimus tööstusrevolutsioon, kui pahad inimesed hakkasid sõitma sisepõlemismootoriga. Kõik see oli enne, kui planeedil toimus inimeste arvu järsk kasv. Kogu aeg on kliima muutnud. Ja need teadlased, kes ei ole veel ära korrumpeeritud või korrumpeerunud, on meile ka põhjenduse ära toonud. Põhimõtteliselt maakera ilm suures osas sõltub ikkagi sellest, kui kaugel on maakera parasjagu päikesest, kui suur on maakera pöörlemise nurk, ja nendest planetaarsetest seisudest, mis üleüldse on, ja need on väga pika ajaviitega.
Kui me räägime üleüldisest soojenemisest, millele me tõenäoliselt oleme tunnistajaks, et on praegu mingisugune soojenemise periood, siis tuleb kohe öelda, et see ei ole halb. Vastupidi, planeedi soojenemine on hea asi. Toome niisuguseid lihtsaid näiteid, mida on propagandas hästi palju, aga viimasel ajal võib-olla ei märka neid enam propagandas, et pandakaru ja jääkaru on kuidagi pildilt välja kukkunud. Põhjus on väga lihtne: jääkarude populatsioon pole kunagi olnud nii suur, kui ta on tänasel päeval, jääkarusid on rohkem kui kunagi varem. Ja kui te näete neid nälginud jääkarude pilte, kõhnad jääkarud seisavad kusagil, siis põhjus on selles, et neid on nii palju, et nad on oma loomulikus elukeskkonnas toidu ära söönud. Neid on lihtsalt liiga palju ja sellepärast neil ei jätku süüa.
Või teine näide. Me kõik mäletame, kes on elanud kaasa planeedi tervisele, kuidas Suur Austraalia Vallrahu pleegitakse ära, kohe-kohe sureb ära. Nüüd hiljuti tuli välja uurimus, mis ütleb, et nii liigirikas ja nii elujõuline, nagu praegu on vallrahu, pole ta selle aja jooksul, kui teda on tuntud ja jälgitud, mitte kunagi olnud. Või võtame kõrbed: jah, mõned kõrbed mõnedes maakera piirkondades on kasvanud. Peamiselt on see seotud sellega, et seal on inimtegevuse tagajärjel toimunud metsade mahavõtmine või siis ka ülekarjatamine. Aga globaalselt kokku on kõrbed vähenenud.
Globaalselt kokku on kõrbed vähenenud! Näiteks Sahara kõrb on vähenenud 300 000 ruutkilomeetrit – see on päris suur tükk, see on peaaegu kümme korda suurem territoorium, kui on Eesti – ja muutunud äärealadelt rohelisemaks. On tehtud uuringuid, et viimase 50 aasta jooksul on põuad vähenenud.
Mis ma tahan selle jutuga öelda? Kliimakatastroofist, millest meile kogu aeg räägitakse, ei saa juttugi olla. Mingit kliimakatastroofi ei eksisteeri. Ja jälle, kuigi on teatud piirkondi maailmas, kus toimub metsade üleraiumine, siis üleüldiselt on viimase 50 aasta jooksul floora ehk taimestik maailmas kasvanud sõltuvalt piirkonnast 15–30%. Ja mis selle põhjus on? Põhjus on väga lihtne. CO2 ei ole mürk, CO2 ei ole mingi kuri asi, millest tuleb lahti saada, vaid CO2 on eluks vajalik, elu toimimise nurgakivi maailmas.
Sisuliselt on CO2 planeetide, tähendab, taimestiku toit. CO2 on see, millest taimed toituvad. Muidugi nad toituvad ka veel muudest asjadest, mis on pinnases, aga ilma CO2 taimesid ei oleks. Ja kui CO2 on atmosfääris rohkem, siis taimed on lopsakamad. Seda kinnitavad meile muide ka ÜRO raportid, mis ütlevad, et viimase saja aasta jooksul on toiduainete tootmine maailmas kasvanud märkimisväärselt ehk saagikus maailmas on kasvanud märkimisväärselt. Nii et kui meile maalitakse siin pilti sellest, kuidas me kõik peame kohe minema üle ritsikate söömisele või mingite muude putukate söömisele, sest inimkond on nii metsikult kasvanud, et me ei suuda kedagi ära toita, siis see on täielik vale.
Seoses taimede aretusega, seoses väetistega, aga ka seoses CO2 hulga suurenemisega on saagikus viimastel aastakümnetel oluliselt paranenud. Ja jälle, see on tingitud sellest, et maakera on natuke soojem, CO2 on natuke rohkem. See ei ole midagi ebatavalist maailma kliima pikas ajaloos ja tegelikult on see positiivne asi.
Siit tekib küsimus, miks me üldse võitleme selle kõigega. Miks me siis võitleme CO2-ga, miks me võitleme kliima soojenemisega? See on jabur! Võidelda asjadega, mis on kasulikud ja meeldivad. Nüüd jõuame selle vastuseni, andsin selle kohe alguses ära. Sellepärast, et sellel võitlusel on väga küüniline eesmärk: võtta meilt kõigilt raha ära, koonda see väikese rikka dekadentliku eliidi kätte, korrumpeerunud eliidi kätte ja öelda – paanikat on vaja selle jaoks, et öelda –, et teistmoodi ei saa, alternatiivid puuduvad. Kui me kohe-kohe-kohe seda ei tee, siis me kõik kõrbeme ja sureme nälga.
Aga oletame korra, et me usume seda juttu. Mina ei usu, ei ole nõus, aga oletame korra, et usume. Siin saalis on terve hulk inimesi, kes usuvad seda juttu, räägivad entusiastlikult. Kas nendest meetmetest, mis Euroopa Liit või laiemalt öeldes näiteks ka ÜRO rahvusvaheline üldsus on välja valinud, kas nendest on kasu? No ei ole. Seesama CO2‑kaubanduse süsteem on meil olemas juba 20 aastat ja tulemuseks on see, et CO2 kogused ei ole vähenenud, vaid on suurenenud.
Nüüd, veelgi parem on, kui me saame aru, mis kogu selle CO2‑kaubanduse süsteemi globaalne mõju on. Tänasel päeval me teeme kahte suurt lepingut, Pariisi kliimaleping ja Kyoto leping, millega osad riigid ei ole üldse liitunud ja osadele liitunud riikidele on antud arenguriigi staatus, mis lubab neil tegelikult jääda kõrvale kohustusest vähendada oma CO2‑heidet. Ma veel kord rõhutan üle, et tegelikult CO2‑heidet ei ole vaja vähendada, see on väljamõeldud probleem. Aga see on eesmärgiks seatud ja kõik me võitleme sellega ja oleme otsustanud, et selle nimel elame külmemates tubades, sõidame vähem autoga, lennukiga üldse enam ei sõida ja hakkame ritsikaid sööma.
Aga näe, hiinlased on otsustanud, et nemad seda ei tee. Hiinlased moodustavad tänasel päeval umbes 35% kogu maailma CO2‑heitmest ja lähikümnenditel tõuseb nende osakaal üle 40%. India protsent on 15, ülejäänud Aasial 10, Venemaa protsent, kes ka ei ole nende kliimaeesmärkide või CO2‑eesmärkidega seotud, on seitse. Kokku on neid riike, kes ei kavatse või kes ei ole võtnud endale kohustust vähendada CO2 – nende CO2‑heide moodustab 70% inimtekkelisest CO2‑heitmetest, kusjuures siin tuleb eraldi rõhutada, et inimtekkeline CO2‑heide omakorda moodustab vähem kui 10% kogu maailmas tekkivast CO2-st. Põhiliselt tekitab CO2 ikka loodus ise.
Aga sellest umbes 8%‑st, mida inimesed tekitavad, 70% on sellistest riikidest, kes ei kavatsegi sellega midagi ette võtta ja kes on, ma ütleksin, selles mõttes väga mõistlikud. Meie siin, Euroopa moodustab 5% sellest 8%‑st, mida inimkond tekitab, ja Eesti omakorda moodustab umbes 1% Euroopa heitmest. Me võime kõik oma põlevkivi kinni panna, me võime siin kõik ainult pastelde‑viiskudega elada ja loobuda antibiootikumidest ning saame väga kiiresti hakkama Maailma Majandusfoorumi eesmärgiga vähendada elanikkonda drastiliselt. Ja sellest on 0,0 või midagi protsenti maailmal kasu. Juba ainuüksi kogu see mehhanism iseenesest ei anna mingit tulemust.
Ma vaatan, et mul hakkab jube kiire, ma ei jõua kõike seda teile ära rääkida. Ma tahan põhiasjadeni jõuda.
Nüüd hinnast. Inimesed on välja arvutanud. Tehti eraldi uurimus – ma jälle küsimuste-vastuste ajal, kui te tahate, vastan teile, mis uurimus see oli –, kus on arvutatud, et kui me tahame aastaks 2050 jõuda kliimaneutraalsuseni, siis läheb see maksma 825 triljonit dollarit. See on umbes 30% maailma SKP‑st.
Tulen tagasi selle juurde, et kogu kliimapoliitika on hiiglaslik rikkuse ümberjagamise mehhanism. See 825 triljonit võetakse ära meilt elektriarvetega, bensiiniarvetega, küttearvetega, kõikide muude asjadega, CO2 maksudega ja antakse põhimõtteliselt Al Gore’i ja Klaus Schwabi kätte. Kui me nüüd need numbrid paneme kokku ÜRO väljakuulutatud eesmärgiga ja selle raha sinna kõrvale paneme, siis 1 miljard kulu, 1 miljard kulutatud raha annab 0,000009% Celsiuse kraadi vähendamist. 1 miljard! Üheksa, mille ees on kuus nulli! Ei tundu mõistlik tegevus.
Aga tuleme Eestisse. Mis me siin globaalsetest asjadest räägime, kui meie ülesanne siin kõigil, kes me oleme saanud valijatelt mandaadi, on tegeleda Eesti inimeste heaoluga. Siinsamas Riigikogu saalis võeti vastu eesmärk kümnendi lõpuks saavutada olukord, kus kogu meie energiatootmine tuleb tuulest ja päikesest. No see on täiesti absurdne eesmärk, see ei ole teostatav mitte ühegi trikiga. Aga kui sinna panna hinnasilt juurde, siis kõige-kõige odavamad hinnangud, mida ma olen näinud, ja me kõik saame aru, et need on tegelikult ju blufitud väiksemaks, et natukenegi jätta muljet, et see on teostatav, järgmise seitsme aasta jooksul tuleks kulutada 15 miljardit eurot Eestis.
15 miljardit! See tähendab 2,1 miljardit aastas. Näiteks 2022. aastal maksid Eesti ettevõtted ja majapidamised elektri ja gaasi ja kütuse hinna tõusu tõttu ekstra või tavapärasest rohkem 1,5 miljardit eurot. Aga kui me tahame tuule ja päikese peale üle minna, siis me peaksime maksma järgmisel aastal 2,1 miljardit, no võib-olla mõnel aastal rohkem, mõne aastal vähem, ehk veelgi‑veelgi enam. Kui teist kellelegi tundus, et 2022. aastal ikka veel liiga vähe maksite elektri, bensiini, diisli ja gaasi eest, siis ärge muretsege, rohepöörajad suurendavad seda kulu veel kolmandiku võrra, et saada see 0,000009 kraadi kliimamuutust kätte.
Loomulikult me kõik teame, et päike paistab tasuta, tuul puhub tasuta. Muide, põlevkivi on maapinna sees ka täiesti tasuta, aga selle sealt välja saamine, selle elektriks tegemine maksab. Täpselt samamoodi maksab päikesepaiste muutmine elektriks, veelgi enam, selle päikesepaiste käest saadud elektri toomine sinu koju maksab eriti palju. Mis siis maksab? Kõigepealt loomulikult maksavad need tuulikud ja päikesepargid ise. Kui me arvutaksime sinna juurde veel nende keskkonnajalajälje, nii sellesama CO2‑heitme, millest rääkis siin eelmine kõneleja, ja kui me arvutame sinna juurde ka kõikvõimalikud kaevandamise ja veekulud ja kõik selle muu kulu, mis sinna juurde tuleb seoses nende tohutute ehitiste loomisega, siis keskkonnamõju on hävitav. Hävitav! Aga me ei arvuta seda, sellepärast et me valetame endale, et me teeme maailma rohelisemaks. See on ainult asja üks osa, asja üks kulu. Suurem kulu on salvestustehnoloogia ja salvestustehnoloogiat tänapäeval tegelikult olemas ei ole. Aga see salvestustehnoloogia on hiigelkallis.
Toon lihtsalt ühe näite teile veel. Kui ma rääkisin enne 825 triljoni suurusest kulust, siis ainuüksi selleks, et neid muldmetalle kätte saada, mida on meil vaja auto akudeks ja kõikideks nendeks suurteks salvestustehnoloogiateks, muldmetallide 2019. aasta hindades 160 triljonit dollarit. 160 triljonit dollarit! Ainult et tegelikult need hinnad ei ole lineaarsed, sest kui nõudlus kasvab, siis kindlasti kasvab ka kulu, kusjuures kättesaadavad maardlad lähevad haruldasemaks.
Nüüd, kui me tahaksime minna üle elektriautodele niimoodi, et iga tänasel päeval ringisõitev auto on asendatud, sisepõlemismootoriga auto on asendatud elektriautoga, siis oleks meil vaja kaevandada väga haruldasi metalle, liitiumit, koobaltit, vanaadiumit, grafiiti, germaaniumit. Ja selle jaoks, et teha üleminek ainult autovaldkonnas – pange tähele, me ei tegele veel päikesepatareide ja kõige muuga –, selle jaoks oleks vaja kõigepealt, et liitiumikogust saada, oleks vaja 9452 aastat järjest kaevandada liitiumit 2019. aasta mahtudes, et teha üleminek elektriautodele. 9500 aastat kõigpealt kaevandame liitumit, et aastaks 2030 minna üle elektriautodele. Geniaalne!
Veel mõned toredad näited. Vanaadiumit tuleks kaevandada 67 481 aastat 2019. aasta mahtude juures, et elektriautodele üle minna 2030. aastaks. Kõigepealt 67 000 aastat kaevandame ja siis läheme seitsme aastaga üle elektriautodele. Geniaalne! Ma ei hakka siia juurde lisama. Need numbrid on lihtsalt nii pöörased, millest me räägime, ja need numbrid, ma veel kord kordan üle, ei ole tegelikult võrreldavad. 2019. aasta hinnad ei jää ju püsima, kui nõudlus kasvab 67 000 korda. See ei ole loogiline. Mida see teeb meie keskkonnaga, mismoodi me kaevame terved maailmaosad üles, sellest ei ole ka mõtet rääkida.
See toob meid tegelikult väga lihtsa järelduse juurde. Rohepööre ei ole mitte üleminek fossiilkütustelt mingisugusele taastuvenergiale, rohepööre ei ole üleminek sisepõlemismootoriga autodelt elektriautodele, see on üleminek olemasolevalt tehnoloogialt olematule tehnoloogiale ehk autodega ühiskonnast autodeta ühiskonda, elektriga ühiskonnast elektrita ühiskonda.
Tulen tagasi oma sissejuhatuse juurde: rohepööre on suurim rikkuse ja vabaduse ümberjagamise mehhanism, mida me oleme näinud oma silmadega terve, ma ei tea, inimkonna ajaloo jooksul. Kõigilt võetakse ära nii raha kui ka vabadused ja siis see väike eliit, kes seda meile kõike korraldab ja otsustab, nendele jätkub. Nemad saavad isegi putukate asemel jätkuvalt liha süüa ja nemad saavad ikkagi jätkuvalt eralennukitega lennata, seepärast et nad päästsid planeedi ära meiesuguste käest. Hästi lihtne asi, mida on vaja selgelt öelda: see räkit tuleb peatada, see hullus tuleb peatada! Sellega ei saa nõus olla. See on meie kõige tähtsam võitlust. Kui me tahame säilitada oma normaalse elu ja normaalse elatustaseme, siis tuleb kategooriliselt öelda ei sellele plaanile.”