Korruptsioon, stagnatsioon, saamatus, otsustamatus – need on Taavi Rõivase juhitud valitsust iseloomustavad omadused. Mistahes valdkonda riigis ei vaata, igalt poolt vaatab vastu karjuv vajadus uut moodi mõtlemise ja tegutsemise järele.
Mistahes probleemile valitsuse tähelepanu ei juhi, iga kord tuleb sama vastus: kõik on nii hästi, et paremini ei olegi võimalik.
Kriis põllumajanduses? Pole hullu, euroraha ju jookseb ja ületootmine ongi paha, teatab valitsus. Seda, et euroraha jookseb EL-i keskmisega võrreldes poole väiksem summa hektari kohta, ei peeta probleemiks. Seda, et ületootmise vähendamise asemel räägime me tegelikult eksporditurgude ja -mahtude kaotamisest, ei jõua valitsusele kohale. Nagu seegi, et oleme langenud esmakordselt pärast Põhjasõda olukorda, kus me ei tooda teatud peamisi toiduaineid nii piisavalt, et Eesti oma turg ära täita.
Seisak majanduses? Ei, ei ole, kuulutab valitsus ja on nimetanud kaks aastat järjest oma eelarvet „kasvueelarveks“. Peaminister Rõivas on kaks aastat järjest lubanud, et „homme“ hakkab kiire majanduskasv. Eelmisel aastal pidi see juhtuma 2016. aastal, kõva häälega välja kuulutatud „konservatiivne“ majanduskasvu prognoos oli 2,8 protsenti. Tänaseks on selge, et kui väga hästi läheb, tuleb aasta lõpuks pool sellest ära. Konservatiivne prognoos osutus 50 protsendiga üle lubamiseks. Aga pole ju hullu, tänavu on valitsus koos kasvueelarvega kohustanud majandust järgmisel aastal kasvama kolm protsenti ja püüdke mitte märgata, et veel aasta tagasi oli seegi number palju suurem. Eks siis aasta pärast, kui number on tüki maad kahanenud, saab jälle käsi laiutada ja öelda, et prognoosida ongi raske ja kasv tuleb 2018.
Kasvueelarve on see ainult ühes mõttes: kasvavad maksud. Hoolimata suurest töövõidust langetada sotsiaalmaksu poole protsendi võrra ei lange järgmisel aastal üldine maksukoormus üldse. Ei saagi langeda, sest maksude kobareelnõuga tõsteti 2015. aasta kevadel makse mitme aasta peale ette. Opositsioon hoiatas, et selline maksupoliitika hävitab meie majanduse konkurentsivõime, pigistab majanduses õhu kinni, viib viina tarbimise ja maksutulu Lätti. Selle peale aga alustasid valitsuspoliitikud tuima näoga juttu arvudega manipuleerimisest. Ja tänase päevani tehakse nägu, et kõik on hästi.
Küllap saab see Rõivase meelest olema ühel või teisel moel progressiivne, kui meie turismiettevõtted uksi kinni panema hakkavad pärast nende pihta suunatud maksutõusude jõustumist. Senise käitumise põhjal pole põhjust uskuda, et peaministrilt tuleks midagi muud kui absurdset propagandat selle õigustuseks.
Aga lastetoetused? Aga pensionäride lisaraha? Kusagilt tuleb ju selleks raha võtta. Muidugi tuleb, aga see, kuidas praegune reformierakondlik valitsus riiki majandab, on meid suunanud rajale, kus selle asemel, et riigi kohustused saaks kaetud kiirema majanduskasvuga, pigistatakse igalt poolt viimanegi raha välja ja tulemuseks on vindumine. See on lühinägelik ja jätkusuutmatu.
Reformierakonna kontrollitud riik ei tule lisaks majandusele toime aga ka palju eksistentsiaalsemate ülesannetega. Kuigi kasvueelarvega suurendatakse riigikaitse kulutusi, ei osata selle rahaga teha kõige hädavajalikumaid asju, vaid tegeletakse ilutsemisega. Praeguse valitsuse ette valmistatud riigikaitse arengukava ei sea isegi mitte eesmärgiks kõrvaldada neid kriitilisi võimekuslünki, mis meid põlisvaenlase vastu kõige haavatavamaks teeb. Ka tulevikus pole plaanis hankida tanke, luua õhutõrjet või soetada rannakaitset. Arengukava on taandarengukava, mis lähtub kümme aastat tagasi valitsenud julgeolekuolukorrast. Lünkade täitmise asemel ostetakse meil soomukeid, mis ilma tankideta ei suurenda sõjalist võimekust, kuid mille tükihind on kaks korda suurem, kui soomlastel oli moodsa tanki ostu puhul. Osaleme jaburas transpordilennuki ühisprojektis, mis on hirmkallis, kuid mis on meile vajalik ainult juhul, kui meie põhimure on meeste lennutamine Eesti ja Lähis-Ida vahel. Rannakaitse võimekuse asemel peame üleval mereväge, mis ei ole võimeline avamerele sõitma. Tsiviilelanike ette valmistamine ja toimetulek on lahendatud sellega, et ühte ministeeriumisse palgatakse kaks ametnikku juurde – aastane kulu 86 000 eurot.
Sisejulgeolek on meil kõigist valdkondadest kõige vähem rahastatud. Piirivalve saadeti laiali ja sellega hoiti kokku suurepärane 30 miljonit eurot aastas. Ainuüksi riiki takistamatult sisenevate illegaalsete immigrantide üleval pidamiseks kulutab riik ligi pool sellest summast ära. See meie valitsust ei sega, sest kui asi puudutab migratsioonipoliitikat, siis võiksid nad samahästi tulla tööle lumipesu teksadega veendumuses, et on saanud jälile viimasele moeröögatusele. Multikulti on surnud kogu Lääne-Euroopas, see suri koos kõigi nende inimestega Nizzas ja Pariisis ja Brüsselis, kelle viimane asi, mida nad enne plahvatust kuulsid oli hüüd „allah akbar“. Meie valitsuse jaoks on multikulti aga ihaldusväärne „lääne moodi“ olemine.
Päästetöötajad saavad poole vähem palka kui õpetajad, ja kas siis ongi imestada, et terve hulk piirkondi Eestis on päästjatega sisuliselt katmata. Kas 400-500 euro eest kuus teha suitsusukeldumisi ja uppunute otsinguid ei tundu kuidagi alamakstud? Vähemalt kõigile väljaspool Rõivase valitsust küll tundub.
Meil kulub raha mujale. Rail Balticast olete kuulnud? Vale käib vale otsa, summad muudkui kasvavad, ERM-i ehitus oli selle kõrval saiaraha, ainuüksi trassi ülalpidamiskulud on „konservatiivse“ hinnangu kohaselt 30 miljonit aastas. Vererõhk kohe hüppas, eks? Tuletame meelde varasemaid valitsuse „saavutusi“: Estonian Air, Tallinna Sadam, Auvere jaam, Utah „investeering“, praamihange, Ärma talu.
Teile ei meeldi see kõik? Taavi Rõivasele küll meeldib. Oleks tema teha, siis jätkaks ta riigi peenhäälestamist kuni pensionipõlveni. Pensionipõlveni, mida tema juhitud valitsus meile kellelegi enam ei luba.
Loomulikult ei vastuta kõige selle eest Taavi Rõivas ainuisikuliselt. Oleks vale lasta tema koalitsioonikaaslastel vastutusest kõrvale hiilida. Eriti pärast seda, kui nad käivad ringi ja teevad avalikkusele silma, rääkides, et näevad sama, mida kõik teised peale Rõivase ja Co.
Kindel on aga see, et seni, kuni Reformierakond on valitsuses, ei ole võimalik ühtegi suuremat muutust ellu viima hakata, või kui, siis tehakse seda samamoodi, nagu praegu on läinud haldusreformiga. Ehk siis kallilt, valesti ja nii, et pärast tuleb ümber teha. Sama kindel on see, et Reformierakonna saatmine opositsiooni elu üle järele mõtlema saab toimuda vaid siis, kui üks või mõlemad tema koalitsioonikaaslastest sõnadele lisaks ka tegusid näitavad. Sest veel üks asi on üsna kindel: kui valitsust seekord ümber ei tehta, jätkab ta ilmselt kuni järgmiste valimisteni. Kuidas on see kasulik või kahjulik ühele või teisele erakonnale on iseküsimus. Kindlasti on see aga kahjulik Eesti riigile.
Martin Helme,
Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees
LOE LISAKS: EKRE toetab piketiga Taavi Rõivase umbusaldamist