15.02.2023
Martin Helme
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Martin Helme on kriitiline nii sõjalise abi suhtes Ukrainale kui ka ses suhtes, et Eesti kätes on justkui sõja võitmine. Eesti toetab Ukrainat, mitte ei sõdi seal.
Martin Helme ütles Postimehele, et sõjalise abi osas on tema kriitika praeguse valitsuse suhtes halastamatu – meie valitsus on jätnud Eesti ilma raskerelvadest.
Eesti kaitseväelased väidavad, et seda ei ole juhtunud.
Nad valetavad! See on veel eraldi suur skandaal, et avalikkusele valetatakse. Oleme aasta jooksul ära andnud kolmveerandi oma suurtükiväest. Neist, mis olid meie toimivad üksused vahetult enne [Ukraina] sõja puhkemist – meil oli neli suutükiväe üksust, õigem termin on ilmselt haubitsad, olgu siis iseliikuvad või järelveetavad, vahet pole –, on järele jäänud üks. Asenduse saame kahe või kolme aasta pärast.
Kuid kas Ukraina sõda ei ole ka meie sõda?
Ukrainat tuleb aidata, selles küsimuses ei ole meil eriarvamust ühegi Riigikogu erakonnaga. Vaidlusküsimusi on meile aga kaks: esiteks, kui palju peab Eesti vastu võtma immigrante? Oleme võtnud maailma tasemel rekordnumbri immigrante suhtarvuna, nii suurt hulka võõraid ei ole Eestisse tulnud kunagi varem. Meil toimub praegu massiline immigratsioon ja see ähvardab hävitada meie rahvusriiki. Teine põhimõtteline eriarvamus on, et relvaabi peavad andma need riigid, mis ise ei ole rinderiigid. Oleme olnud tublikesed ja raporteerinud sellest läänele, et kiitke nüüd meid, aga seda oma inimeste elude hinnaga. See on mulle absoluutselt vastuvõetamatu!
See kõlab väga dramaatiliselt.
See ongi dramaatiline, sest me ei ela enam heal ajal.
Kas liitlassuhted ei ole need, mis meid ka kindlasti aitavad?
Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. NATO püsib riikide iseseisval kaitsevõimel. See on NATO lepingu artikkel kolm, alles siis tuleb artikkel viis. Nüüd, Ukraina sõja ajal, me näeme, et EKRE juttu kümne aasta jooksul – esmane iseseisev kaitsevõime, oma suurtükivägi, oma õhutõrje, oma tankivägi, oma rannakaitse – on hakanud rääkima ka need hea ilma poliitikud, kes ei saanud millestki aru siis, kui veel sõda ei olnud. Taavi Rõivas (Reformierakond) rääkis elanikkonna kaitsega seoses 2016. aastal, et Eesti ei valmistu sõjaks. Kui Ukraina sõda oli juba käimas, rääkis Jürgen Ligi (Reformierakond), et relvahankeid ei ole vaja teha. [Eesti kaitseväe juhataja kindral] Martin Herem ütles, et tema prioriteetide hulka õhutõrje ei kuulu. Need inimesed ei saa aru või ei taha millestki aru saada.
Kuid sõja esimestel päevadel olid ju meie Javelinid ukrainlastele üliolulised?
Neid Javeline oleks pidanud andma teiste riikide ladudest. Olen olnud selle suhtes kriitiline algusest peale, sest me relvitustame ennast. Algusest peale on olnud ebaadekvaatne eneseimetlus see, kui oleme ette kujutanud, et Eesti kätes on Ukraina sõja võitmine. Täiesti ebaadekvaatne on olnud jutt, et Ukraina sõda on ka meie sõda. Ei ole, see on Ukraina sõda ja meie toetame neid selles sõjas.
Meil on aga aasta otsa köetud emotsioone ja ratsionaalsed tegevused on jäänud allapoole arvestust. Vastupidi, tegevused on olnud irratsionaalsed – on lastud riik üle ujutada inimestega, kellele julgeolekukontrolli ei ole tehtud. Mulle absoluutselt ei lähe korda, mismoodi sellesse suhtub manipuleeritav suur osa ühiskonnast ja mis tagajärg on sellel valimistulemustele. Minu arvates seisab meie riik silmitsi hävinguohuga ning praegune valitsus on käitunud täiesti vastutustundetult ja ettenägematult.
Kuidas oleksite pidurdanud sõjapagulaste, keda teie nimetate immigrantideks, siia tulekut?
Meie riik rahastas bussifirmasid, mis tõid siia immigrante Ukraina piiri äärest, läbi kolme-nelja riigi. Toodi kõiki, kes tahtsid. Ja ühel hetkel hakkas immigrantide liiklus tulema ju läbi Venemaa – kuidas on võimalik, et kümned tuhanded inimesed liiguvad ühest sõdivast riigist läbi teise sõdiva riigi vabalt siia?! Tegelikult teame kõik vastust: 500 euro eest saab igaüks Ukraina passi osta, nendega tulevad inimesed üle Eesti piiri ja ütlevad, et on pagulased. Teiseks: ükski teine Ida-Euroopa riik ei ole toetustega nii helde, kui on olnud Eesti. Riik maksab kinni nende siiatoomise, motiveerib seda heldete sotsiaaltoetustega, ning nüüd on riik poolest saadik venekeelne.
Teie üks esimesi valimislubadusi on, et pöörate eestlaste sündimuse kasvule. Kuidas te seda teha kavatsete?
Oleme Eestis ainus erakond, kes räägib rahvastikupoliitikast kompleksselt. Kui me iivet ei suurenda, siis kõik muu on ka mõttetu. Me võime välja surra mõne aastakümnega. Tuleb aru saada, et ei ole ühte võluvitsa, et seda suundumust muuta. Emapalga kõrval on olulised ka lasteaiakohad ja kool kodu lähedal, laste huviringid jms. Kõige olulisem on ka see, et noor pere saaks oma kodu, meil on selleks ka programm välja töötatud. Meetmed peavad olema suunatud vaid Eesti alalistele elanikele.
Mida aga tähendab teie valimislubadus, et suurendate keskmist ja töövõimelist eluiga? Kas vaktsineerimine kuulub ka eluea pikendamise meetmete hulka?
Oleme ainus erakond, kes ütleb välja, et me seisame vaktsineerimisvabaduse eest. Sundvaktsineerimist me ei luba iial Eestis teha. Probleemiks on tegelikult koroonavaktsiinid, mis ei vasta vaktsiini definitsioonile ehk need ei hoia ära nakatumist ega haigestumist.
Kas te ei usu seda statistikat, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja haiguse kulg on neil leebem?
Tegelikult on statistika vastupidine! Kõige värskemad uuringud, mis on avaldatud ajakirjas Lancet ja mujal, näitavad, et mida rohkem on inimene vaktsineeritud, seda nõrgem on tema vastupanuvõime haigustele. Need vaktsiinid tegid inimese tervist olulisemalt halvemaks. Ütlen veel tugevamalt: see on suurim tervishoiualane katastroof, mis on toimunud moodsal ajal.
Kui peaksite saama pärast valimisi Riigikogu esimeheks, mida võtaksite siis ette Toompea lossi valges saalis olevate lippudega? Eesti lipu kõrval on seal tagasi Euroopa Liidu lipud ja teiste kõrval ka Ukraina oma?
Mind väga häirib, et Eestis on praegu Ukraina lippe rohkem kui meie riigi lippe. Või et on mingid sõjaväelased, kelle käisel ei ole enam Eesti värvid, vaid on Ukraina värvid. Kuidas on juhtunud, et arvestatav osa Eesti inimesi ongi end mõelnud Ukrainaks ja ukrainlasteks!? Niimoodi me oma riigist ilma jäämegi!
Kas sellises suhtumises ei ole sarnasust John Kennedy lausega Lääne-Berliinis 1963. aastal: „Ich bin ein Berliner!“ (sks k ma olen berliinlane)?
See oli üks ütlus, millel oli oma koht ja aeg. Mina näen siin mustrit. Eriti puudutab see Reformierakonda: kõigepealt nad kandsid punalippu, siis tuuled pöördusid, panid kiiresti välja sinimustvalge, siis eurolipu… Kui vaja, panevad vikerkaarelipu, ning nüüd tundub, et on trend panna Ukraina lipud. Neil ei ole mitte mingisuguseid juuri, mitte mingit lojaalsust Eestile. Ma suhtun sellistesse inimestesse täieliku põlgusega.
Meil on kaks täiesti erinevat sisu. Meie pakume jõukat ja turvalist rahvusriiki, nemad pakuvad korrumpeerunud, mingisugust globalistlikku vaest rohepööratud europrovintsi.
Allikas: Postimees