30.08.2019
Martin Helme
Rahandusminister Martin Helme vastab sotsiaalmeedias Aivar Sõerdi süüdistustele teede-ehituse osas.
“Aivar Sõerd üritab maatasa teha plaani ehitada neljarealised maanteed valmis PPP meetodil. Sõerd ütleb, et nii läheb asi kallimaks, kui Reformierakonna poolt omal ajal ehitamata jäetud variant. Ühtlasi toob ta näite, et Tallinna linn on PPP-d proovinud ja see läks väga kalliks.
Ütleks seepeale, et kirvega saab lõhkuda nii puid kui päid. Tallinna näide on halb selles osas, et erapartneri tootlus/kasum on väga hea. Hea aga selgelt selles osas, et Tallinn tegi 10 aasta eest korraga korda kõik oma koolid ning maksab täna iga-aastaselt tagasi kogu selle projekti eest umbes sama suure summa, mida Tartu linn maksab ühe kooli korda tegemise eest, minnes kool aastas. Kes siin rohkem maksab?
Hind ja hinna üle kauplemine on loomulikult iga läbirääkimise üks olulisemaid osi. Sellepärast ongi tarvis uurida suuremat kogemust omavatelt riikidelt riskikohti ja oma huvide kaitsmise võimalusi.
Mida Sõerd aga ei ütle, on see, et riigi enda poolt ehitamise puhul on reegel, mitte erand see, et asjad lähevad algsest prognoosist kallimaks, vahel päris suurelt. Teiseks ei ütle Sõerd seda, et kui ta räägib riigi ehitamisest, siis ei arvuta ta sinna juurde hoolduskulu. PPP projektis on raha sees aga kogu perioodi hoolduskulu (lumetõrjest märgistuseni ja aukude lappimiseni).
Kui paneme riigi poolt ehitatud tee hinnale otsa järgmise 30 aasta hoolduse, siis teiste riikide kogemus ei kinnita, et PPP on alati kallim. On nii ja naa, see sõltub sellest, kui hea lepingu sa teed, samuti sellest, millist finantseerimismudelit kasutatakse.
Siit jõuame Sõerdi kõige olulisema eksituseni. Euroliidus on enamik riike end üle laenanud ja selle vastu on tehtud reeglid, et riigid ei saaks laenuraha eelarvesse kaasata. Meie taolisele riigile, kel laenu võtmise ruumi küll ja veel, erandit ei tehta. Sõerd teab seda, refikad on ju fanaatilised oma usuartiklis, et eelarve peab olema struktuurses tasakaalus.
Jah, tõenäoliselt saab riik pisut odavamat laenu kui eraehitaja. Selles ju iva ongi, et laen ei tule mitte avalikule sektorile, vaid jääb erafirmale. Riigi asi on siis osta erafirmalt teekasutust kuni lepinguperioodi lõpuni. Lepinguperioodi lõpus saab riik aga tee endale kokku lepitud kvaliteedis.
Nii riigi laenu kui PPP liisingumakse puhul on vaja arvestada lisanduva jooksva kuluga eelarves ja ma ei vaidle vastu väitele, et riigi võetud laen oleks veidi odavam, kuid arvestades praeguseid intressimäärasid, on see ikkagi kindlasti väga soodne raha ka PPP skeemi puhul.
Samas on vägagi mõeldav, et kasutame ka PPP projektide rahastamiseks riigi võlakirju, mis on samuti väga soodus rahastus ja selle eelisega, et Eesti inimesed (või näiteks pensionifondid) saavad raha paigutada Eesti majandusse.
Rääkimata sellest, et me saame lühikese ajaga oma riigi maanteed teha turvaliseks, kiireks, kvaliteetseks, andes nii suure tõuke regionaalarengule ja majandusele. Iirlased nii tegid ja teed ei läinud muide tasuliseks.
Teeme tänaste hindadega ära asja, mida maksame järgmised 30 aastat, mitte ei tee järgmised 30 aastat igal aastal 10-15 kilomeetrit ja viimase kilomeetri valmis saamise järel on tüki hind 15 korda kõrgem võrreldes tänasega. Geniaalsed rahalugejad olete Reformis.
Kõike seda ei pea aga refikad “tõsiseltvõetavaks variandiks”, sest nemad omal ajal arvutasid eesmärgiga tõestada, et nii ei tehta. Vaadake ja õppige, sõbrakesed, kuidas riiki valitsetakse!”