16.05.2023
Martin Helme
Eile oli Eesti demokraatiale väga must päev. Liberaalne leer rikkus tuimalt ja jultunult nii Riigikogu kodu- ja töökorra kui põhiseadust ning sõna otseses mõttes vaigistas parlamendi opositsiooni. Täiesti seaduslikult käituva opositsiooni. Selgelt seadusevastaselt. Olemegi jõudmas vaikivasse ajastusse.
Mul on veel meeles see hüsteeritsemine, mida me nii Eesti meedias kui kogu liberaalses leeris kuulsime, kui EKRE oli valitsuses. Iga nurga taga nähti pruunsärklasi luusimas, kohe-kohe pidada ajakirjandus vaigistatama, vähemuste esindajad ootasid öösiti koputust uksele, et nüüd viiakse laagrisse, riigikogu reformi ja sotside saadikud mürgeldasid öid kui päevi protseduurilisi küsida ja tõid 10 000 ja 50 000 kaupa kärule pakitud muudatusettepanekuid eelnõudele, mis neile ei meeldinud.
Nädalast-nädalasse toimusid ajakirjanduses suureks puhutud piketid valitsuse vastu, kus kui propagandapiltnik oli veidi hooletu, jäid kaadrisse lisaks sõgedatele loosungitele kõik kolm meeleavaldajat. Riigieelarvel parasiteerivad “kodanikuaktivistid” kirjeldasid värvikalt kuidas plaanivad emigreeruda, sest ühiskondlik õhustik olla nii ängistav ja ahistav, et muud ei jäävat üle. Keegi muidugi ei emigreerunud, eestlased hakkasid hoopis Soomest kodumaale naasma, nii normaalne valitsus oli!
Kõik see totalitaarsus, millega liberaalid kolm-neli aastat tagasi ühiskonda ähvardasid, on nüüd kätte jõudnud nende endi tehtuna. Riigikogu opositsioonil ei lasta teha oma tööd, mis sest, et see töö on igati seadusi järgiv. E200 juht ja riigikogu esimees Lauri Hussar teatab lihtsalt, et see on ebamõistlik ja seadust väärkasutav, kui segatakse koalitsiooni nende tegevustes. Mingi ametnik on kusagil produtseerinud poliitilise tellimustööna “memo”, mis ütleb, et mingite teiste, asjasse mitte puutuvate paragrahvide “tõlgendus” võimaldab rahvasaadikutel piirata neile seaduses ette nähtud õigust esitada valitsusele arupärimisi (ehk teostada kontrolli valitsuse tegevuse üle, mis on riigikogu, eriti opositsiooni üks põhifunktsioone) ja eelnõusid (mis on samuti riigikogu ja konkreetselt riigikogu saadiku üks põhifunktsioone). Võimuparteist pärit istungi juhataja katkestab oma suva järgi, taas seadust selgelt rikkudes küsimusi ja korraldab hääletusi, mida pole kodukorras ette nähtud, viib läbi tema enda tegevuse suhtes esitatud protestide lahendamisi, mõistagi endale soodsa lõppotsusega…nendega on võimalik!
Parlamendi opositsiooni tasalülitamine on selge märk demokraatia kriisist. Meil ei ole põhiseaduse kriisi selles mõttes, nagu vahutavad koalitsiooni poliitikud. Parlamendis on ka varem töötakistust korraldatud, vahel pikemaltki, vahel ägedamaltki. Seda on alati lahendatud seaduslikult, reeglina poliitilise kompromissi leidmisega. Meil on selge demokraatia kriis, sest parlamendi opositsiooni poolt korraldatud töötakistust on otsustatud lahendada seadust rikkudes ja jõudu kasutades. See, mida Kaja Kallas, Lauri Hussar ja Lauri Läänemets on teinud, on omane Venemaa, Valgevene, Venezuela parlamentidele, mitte demokraatliku Euroopa riigi parlamendile.
Sellel on pika vinnaga halvad tagajärjed. Esiteks, kui see on lubatud liberaalidele, siis on see tulevikus lubatud ka konservatiividele. Ärge oodake midagi vähemat, kui rollid muutuvad! Teiseks, kui poliitiline opositsioon parlamendis surutakse jõuga maha, liigub protest tänavale. Mitte ainult ei ole opositsioonil valimiste ajal saadud mandaat ligi poolelt Eestilt, oma reflektiivselt ebademokraatliku ja ebaseadusliku tegevuse tagajärjel on avalik arvamus selgelt muutunud valitsusparteide suhtes vaenulikuks. Otsustades minna poliitilist vastasseisu lahendama jõuga, kutsub valitsus esile vastujõudu. See omakorda tähendab veelgi rängemat ühiskondlikku lõhestumist, parlamentaarse debati asendumist parlamentaarse kaevikusõjaga, meelepaha valgumist tänavale ja üleüldist ühiskonna kinni jooksmist.
Koalitsioon astus esmaspäeval üle nähtamatu piiri, kust tagasi normaalse ühiskondliku korra suunas on väga raske saada.
Martin Helme
EKRE esimees