07.11.2023
Martin Helme
Teisipäeval oli Riigikogus käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine, millel kõnega esinenud EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme ütles, et selliste seadustega antaksegi Eesti suveräänsus käest.
“Tuleb alustada suurest pildist. Suur pilt on see, et libisevalt, vaikselt, aga kindlalt libisevalt liigub maksupoliitika suveräänsete riikide parlamentide käest Euroopa Liidu kätte ja see on väga-väga halb. Ma olen isegi kuulnud korduvaid ettepanekuid, et teatud maksuettepanekud ja maksuotsused peaksid olema mitte ühehäälsusega, vaid ikkagi kvalifitseeritud häälteenamusega. Ja mõnes mõttes ju on sedagi libisevalt saavutatud. Kui me mõtleme selle peale, et Euroopa Liit kehtestas sisuliselt Eestile plastikumaksu, kuigi ta ei nimeta seda maksuks, see on arvutuskomponent meie liikmemaksu maksmisel, siis tegelikult kehtestas komisjon Eestis plastikumaksu. Eesti eelarvesse muidugi see raha ei jõua, see jõuab otse Euroopa Liidu eelarvesse. Aga millal meie siin parlamendis plastikumaksu üle arutasime või selle vastu võtsime, selle määra otsustasime? Ei ole arutanud, ei ole määra kehtestanud. Aga meile kehtib plastikumaks. Ja see on ainult üks näide.
Ma räägin sellest, et meie, Riigikogu liikmete otsustusõigus ja sellest edasi Eesti valijate otsustusõigus maksupoliitika üle järjest väheneb. Väheneb selle tõttu, et Euroopa Liit muudkui kaaperdab, kaaperdab, kaaperdab väikeste sammukestega, siis suuremate sammukestega. Teema, mis vajaks tegelikult palju-palju suuremat tähelepanu, Eesti avalikkus ei märka seda üldse, on see, kui suureks on läinud Euroopa Liidu enda võlg. Oli aeg mitte ammu aega tagasi, isegi veel kolm aastat tagasi, kui oli raudkindel põhimõte: Euroopa Liit võlgu võtta ei saa, sellepärast et lihtsalt ei saa, sest kes seda võlga siis maksavad – seda võlga maksavad liikmesriigid ja liikmesriikide selline selja taga võla tegemine lihtsalt ei ole ei aluslepingutega lubatud ega ka poliitilist tahet või poliitilist nõusolekut selleks ei ole. Aga kuidagi juhtus niimoodi koroona ajal ja siis sõja ajal, Ukraina sõja ajal ja immigratsioonikriisi ajal.
Kuidagi on Euroopa Liit hakanud neid miljardeid ja miljardeid ja miljardeid ühiseid võlgasid endale tekitama. Ja see kasvab, palju kiiremini muide kui Eesti riigivõlg, mis kasvab ka väga kiiresti, Kaja Kallase valitsuse ajal, Kaja Kallase kolme valitsuse ajal on Eesti avaliku sektori võlakoormus kasvanud 5,8 miljardit. Pretsedenditu summa! Selle vähem kui kolme aastaga on Reformierakonna juhtimisel, “Teeme rahanduse korda” juhtimisel võlakoormus kasvanud 5,8 miljardit. Ja jätkub: eeloleval aastal kasvab rohkem kui miljard sinna otsa, 1,3 tõenäoliselt on see summa, mis tuleb, aga võib-olla on rohkem ka. Prognoos on ju suhteliselt sinisilmne nii majanduse väljavaate kohta kui ka maksulaekumiste kohta. Aga selle kasvu pärast me muretseme Eestis. Aga see kasv, mis toimub meie selja taga, ilma meilt küsimata, ilma meiega kooskõlastamata, Brüssel võtab ühist võlga sadu ja sadu miljardeid – selle pärast me üldse ei muretse. See eelarve kordategemine … Noh, esiteks loomulikult ei ole meie võimuses, ei saagi olla meie võimuses, aga me ei peaks sellega nõus ka olema.
Miks ma sellest kõigest räägin – see praegune eelnõu, mis ta muud on kui jälle üks järjekordne direktiiv. Kõige selle ilusa jutu käigus, et piiriüleste mittemaksmiste ja maksuvältimiste ja ühisturu parema toimimise nimel me peame ikkagi liikmesriikidelt võtma maksuõigust ära, maksuhaldurid hakkavad tegema ühtemoodi ja teistmoodi, ei ole enam iga liikmesriigi enda otsus, kuidas tema maksuamet tööd teeb, ei ole enam iga liikmesriigi enda otsus, kuidas ta reguleerib mingisuguseid postipakke või käibemaksu deklareerimist ühte, teist või kolmandat pidi. Ei, sellega tegelevad meil Brüsseli bürokraadid, bürokraadid, kelle meie maksame loomulikult kinni läbi oma liikmemaksu, mille sees on juba ka plastikumaks, ja siis hakatakse meid kontrollima veel kõigele lisaks, et kas nii saab ja kas naa saab.
See on selline vaikne ja süstemaatiline suveräänsuse meie sõrmede vahelt välja nõrgumine, mis toimub just niisuguste eelnõudega, nagu meil täna siin on. Ja me tegelikult ei tohiks sellega nõus olla, sest küsige nüüd igaüks endalt, millal te valimiskampaanias rääkisite valijatele, et nüüd me teeme seda teist või kolmandat. Ma arvan, et võib-olla keskmises valimiskampaanias ei hakata postipakkide käibemaksu arvestuse üle väga detailselt debateerima, aga see suur printsiip peaks ikkagi valijatele olema nähtav ja kuuldav, et iga väikese otsusekesega, mis Brüsselist tuleb, me anname teie õigust, kallid valijad, valida maksupoliitikat, valida energiapoliitikat, valida immigratsioonipoliitikat, valida hariduspoliitikat, valida tervishoiupoliitikat – iga sellise otsusega, mis me ütleme, et jaa-jaa, ühisturg las toimib ja las nad otsustavad seal Brüsselis ära, meie siin vaatame, kuidas me seda ellu viime. Tegelikult valija ei ole selleks luba andnud.
Viimane kord, kui valija andis loa Eesti poliitikutel asjad Brüsselisse ära anda, oli 2003. aasta referendum. 2003. aasta septembris toimus referendum, millel pandi hääletusele mitte küsimus, kas Eesti võib olla Euroopa … Seda ka küsiti, aga pandi hääletusele väga lihtne küsimus: kas Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu tingimusel, et see on kooskõlas meie põhiseaduse aluspõhimõtetega? Ja põhiseaduse aluspõhimõtted on väga lihtsad. Põhiseadus ütleb, et kõrgema võimu kandja on Eesti rahvas, see tähendab, kui Eesti rahvas valimistel ütleb, et ei, me seda ei tee, näiteks vihakõne, näiteks mingisugust abielu perverteerimist homovärgiga, siis ükskõik, mida Brüssel otsustab, ei saa, sest Eesti rahvas on öelnud, et seda ei saa. Aga meie seda ei kuula, seda rahva mandaati meie ei järgi. Nüüd, minu meelest oleks aeg selline libisev suveräänsuse äraandmine ära lõpetada, mistõttu meie loomulikult hääletame sellele eelnõule vastu.”
Allikas: Riigikogu stenogramm