EKRE ja Riigikogu rahvuskonservatiivide fraktsiooni esimees Martin Helme ütleb, et ainult praeguse takistamispoliitikaga saab ära hoida seda suurt sigadust eesti rahva vastu, mille valetajate koalitsioon on ette võtnud.
“Täna jätkasime riigikogus teist päeva valitsuse plaanide takistamist. Koalitsioon kurdab, et tegemist on enneolematu töötakistusega. No eks dramatiseerivad üle veidi, pole ta nii enneolematu midagi, aga vastab tõele, et nii ulatuslikku ja põhimõttelist seisakut lähiajaloost ei ole tuua.
Paraku, põhjuse selleks on andud koalitsioon ise. Sest nii ulatuslikku ja põhimõttelist Eestit hävitavat tööplaani pole riigikogule kunagi varem esitatud. Nii nagu pole kunagi varem nii nahhaalselt ja jultunult üritatud oma sigadusi läbi suruda.
Koalitsiooni plaan on ju oma küünilisuses lihtne: teha kõik kõige jälgimad sigadused kiiresti ja korraga ära, võtta oma koosa opositsioonilt, valijatelt ja isegi meedialt vastu, minna siis suvepuhkusele ja sügiseks on kõik unustatud. Saab, nagu Kaja öelnud on, rahulikult valitsema hakata. Meie asi on seda takistada.
Praegune laupkokkupõrge riigikogus ei ole ainult ühe eelnõu pärast. Suurperedelt raha ära võtmine on eriliselt alatu sigadus. Esiteks on see mitmekordsete valedega tehtud. Enne valimisi hääletasid kõik riigikogu erakonnad – nii reformikad kui sotsid – eelnõu poolt, näidates ennast peresõbralike parteidena. Kohe pärast valimisi tõi uus valitsus kõige esimese eelnõuna üldse (NB!) seaduse, mis suurperedelt võtab kokku ära 150 miljonit eurot. Kui see pole rahvale näkku valetamine, siis mis üldse on?
Teine vale on see, et nii on vaja teha, kuna eelarve on lõhki ja kusagilt tuleb raha leida. Eelarve on lõhki tõesti. Viimasel kahel aastal, mil Reformierakonna käes on olnud nii rahandusministri kui peaministri portfell on riigieelarve kulude pool kasvanud pöörase tempoga. Üle miljardi euro aastas on kulusid juurde pandud, samas tulupoolt järgi ei tule nii kiiresti. Lõhki on ta aetud just Kaja Kallase ajal, mitte tema eelkäijate ajal, mil koroonakriisis vähenesid eelkõige tulud ja see tekitas eelarvemiinust.
Nüüd on kokku lepitud eelarvemiinust veelgi suurendada, et täita Reformierakonna lubadust vähendada kõrgepalgaliste tulumaksu koormust. Selle valimislubaduse täitmine maksab suurusjärgus 500 miljonit eurot aastas. Nagu öeldud, suurperedelt raha ära võtmine hoiab riigi rahakotis kokku 150 miljonit.
Ent probleem ei ole ainult peretoetuste eelnõus. Juba on valitsus riigikogule saatnud – kuid tänu meie obstruktsioonile pole saanud üle anda ja seega pole menetlusse võetud – maksulaviini kobarkäkk.
Ka see on üdini valelikul alusel olev seadus. Mitte keegi ei rääkinud enne valimisi, et kavatsetakse tõsta käibemaksu, tulumaksu, aktsiise, maamaksu, teha automaks, teha prügimaks, kaotada ära käibemaksu soodustused turisminduses ja mäetööstuses, kui jätta alles eriti soodus määra meediale. Kõik need maksud löövad väga valusalt nii Eesti ettevõtlust kui eraisikuid. Mis tähendab, et toovad kaasa töötust, palkade kiratsemist, eksporditulu vähenemist, aga ka inflatsiooni ja inimeste ostujõu jätkuvat vähenemist. Mitte mingit mandaati selliseks massiivseks elu halvemaks tegemiseks tänased võimuparteid valimistel ei küsinud ega ka saanud.
Me teame, mis on maksutõusude järel jälkuse torust tulemas. Juba on valitsuses valmimas homoseadus, mis teeb korraga ära kooseluseaduse rakendusaktid ning perverteerib ära abielu definitsiooni. Tulemas on ka Nursipalu kiirkorras üle rullimist võimaldav seadus. Selle järel on juba ettevalmistamisel tsensuuri kehtestamine ehk “vihakõne” kriminaliseerimine. See on see kõne, mis ei meeldi liberastidele-globalistidele või millele nad ei mõista vastu vaielda.
Nii nagu peretoetuste ja maksudega, nii ka Nursipalu puhul võib kindlalt öelda, et rahvale valetati julmalt näkku. Enne valimisi käis nii Kaja Kallas kui Hanno Pevkur ringi ja kinnitas, et mingit teerulli ei ole ega tule, midagi kiirustades ei tehta.
See kõik kokku moodustab tausta, milles me riigikogus tegutseme. Taolist valetamisest nõretavat, ülbusest ülevoolavat ja demokraatiat mõnitavat valitsust ei tohi lasta segamatult tegutseda. Kui me laseks, ei vääriks me oma kohti riigikogus. Me seisame Eesti inimeste, Eesti ettevõtete ja Eesti demokraatia kaitsel.”