Kolmapäeval oli Riigikogus riigieelarve kolmas lugemine ja EKRE nimel pidas kõne Martin Helme.
Martin Helme: “Meie seda eelnõu ei toeta. Me kõik oleme kuulnud reklaamteksti, et tegevuspõhine eelarve on halvasti arusaadav, halvasti seletatav ja nüüd me nikitseme seda paremaks. Võib-olla mõni väike detail läheb paremaks ka, aga kogu menetluse käigus on keskendutud täiesti triviaalsetele küsimustele ja jäetud tähele panemata paar kõige olulisemat teemat, mis on meie tänase eelarve seaduse või eelarvemenetluse protsessi kaks fundamentaalset probleemi.
Esimene on see, et me võtame siin lähiajal vastu jälle järgmise aasta riigieelarve, 2026. aasta riigieelarve. Juba jaanuaris see eelarve ei kehti, sest ministeeriumid saavad oma kululimiidi kätte …
(Pärast käratsemist saalis ja juhataja sekkumist) Olgu või EKRE, aga kuulama peate! Nii, ühesõnaga, ma tulen tagasi selle juurde, et me paneme kirja riigieelarvesse ministeeriumide või programmide kaupa kulud ja siis ministeeriumid teevad nende kuludega, mida tahavad. Kulutavad kuskile mujale, kujutavad teistmoodi, kulutavad rohkem, aasta jooksul ja aasta lõpus tõstavad neid asju ümber. Ja võib-olla aasta lõpul tuleb valitsus meile eelarvemuudatusega, kus kõik need muudatused või see päriselu on kantud ka paberi peale.
Aga tegelikult ei pruugi sedagi teha, sellepärast et piisava hea seletamise korral on võimalik ära seletada, miks üks või teine või kolmas või neljas või viies või 150. tegevus, mida ministeerium just tahtis teha, mahub selle programmi või selle tegevuse alla, kus Riigikogu on lubanud kulusid teha. Teisisõnu, see eelarve, mille me vastu võtame, ei oma mingit muud tähendust kui põhimõtteliselt ainult kululimiit. Ja see, mida me siin eelarveseaduses muudame, lihtsalt ei muutu. Me saame väga täpselt tagantjärele teada, kuhu raha läks, aga ette ei ole meil seadusandjana võimalik öelda, et sinna tohib kulutada valitsus, sinna ei tohi kulutada. See ei muutu selle eelnõu vastuvõtmisega.
Ja teine tohutu suur probleem on meil see, et juba mõnda aega on Euroopa Komisjon järjest rohkem ja järjest jõulisemalt võtnud üle riikide eelarveprotsessi. Me näeme seda mitmes erinevas tegevuses, alates sellest, et nad otsustavad puhtalt näkku vaadates või poliitiliste eelistuste järgi, kellele nad annavad eurorahasid ja kellele nad ei anna eurorahasid. Aluslepingutes selleks mingisugust õigust komisjonile ei ole antud, nad teevad, nagu tahavad. Kogu aeg on kasvanud ka riikide kohustus n-ö aru anda oma eelarveprotsessist, kuidas eelarvet täidetakse, milline on majandusprognoos, kuidas on võlatasemed, kuidas on defitsiidid ja kõik muud asjad.
Ehk nüüd me astume suure pika sammu edasi sellest, et me hoiame komisjoni kursis, missugune on Eesti riigi rahanduslik seis, ja nüüd me hakkame tegema komisjonile plaani – komisjonile me kinnitame plaani – ja selle plaani järgi hakkame elama. Ja kui jumal on Eestile armuline ja me saame lahti reformierakondlikust valitsusest, siis lõpuks tuleb asemele mõni normaalsem – ükskõik, mis asemele tuleb, peab olema normaalne – ja ütleb, et meil on teistsugune plaan, meil on teistsugune poliitiline mandaat, teistsugused poliitilised lubadused, me nüüd tahame raha teistmoodi kulutada ja siis on, et ei saa.
Eelmine valitsus ütles Brüsselile, et kuluplaan on selline, eelarveplaan on selline, neljaks aastaks on see lukus ja kui te tahate seda muuta, siis hakkame komisjoniga läbi rääkima. Me asume läbirääkimistesse, kas me võime, kas me saame, kui palju saame – no natuke seda saab, aga teist asja enam ei saa. Pluss kirjutatakse eelarveseadusesse sisse põhimõtteliselt Eesti seaduse muutmise õigus komisjonile.
Ehk kui me paneme eelarve seadusesse sisse puhtalt viite Euroopa Liidu määrusele – isegi Euroopa Liidu määrust, mida ei pea enam ühehäälselt tegema, muutma –, siis me oleme delegeerinud siinse parlamendi ainuõiguse seadust muuta, kusjuures tähtsat seadust, eelarveseadust muuta, põhimõtteliselt mingile komisjoni ametnikule. Ja see ongi siis Eesti riigi eelarve suveräänsus, maksusuveräänsus, finantssuveräänsus. No ei, ei, ei, sellega ei saa nõus olla, sellele seadusele tuleb vastu olla.”