Raske on leida tänase valitsuse eelarveplaanide kõrvale teist nii tulevikku kahjustavat riigieelarvestrateegiat, kui see, mis eelmisel nädalal ära kinnitati. See on segu ajale jalgu jäänud ideoloogilistest dogmadest, katteta loosungitest ning inimesi, ettevõtteid, maapiirkondi ja majanduse kasvu kahjustavatest valikutest. Kõige hämmastavam on, et tegelikult puudus selliseks eelarvestrateegiaks igasugune poliitiline, majanduslik või eelarveline vajadus.
Kaks kõige suuremat viga on seotud meie majanduse kasvuväljavaate kahjustamisega. Juba võimule tulles andis Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon teada, et neid neljarealised maanteed ei huvita. Nüüd on nad seda ka eelarveliselt üle kinnitanud. Sisuliselt pudistatakse riigi kõige olulisema infrastruktuuri arengu jaoks veeringuid. 160 miljonit nelja aasta peale? Kui me tahame midagi käegakatsutavat ära teha, peaks see summa ühe aasta peale olema kahekordne ja nii viis-kuus aastat järjest. Jättes Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Narva suuna helesinisesse tulevikku ning nikerdades Tartu suunda edasi ehitada mõnekilomeetriste jupikeste kaupa, jätab tänane valitsus Eesti omavahel ühendamata kiirete ja turvaliste autoühendustega. See on ääremaastumise protsessi kinnistamine. See on majandusliku kasvu võimaluse ära tõukamine. See on inimelude säästmisest loobumine.
Samamoodi kahjustab Eesti majandust tänase valitsuse otsus tõsta aktsiise. Koroonakriisi puhkedes langetas eelmine valitsus meie erakonna eestvedamisel nii diisli-, gaasi- kui elektriaktsiisi. Tõsi, Isamaa nõudmisel ajutiselt, kokkuleppega, et kui langetuse positiivne mõju realiseerub, siis muudame alaliseks. Positiivne mõju oli kohene. Eesti oli eelmisel aastal Euroopa kõige suurema hinnalangusega riik. Kinnitust sai minu väide, et tankimine tuleb väga suures mahus Eestisse tagasi ning maksumäära langetamisega eelarvesse laekumata jäänud summa oli väiksem, kui üldiselt prognoositi. Tänaste trendidega on selge, et mõne aasta pärast oleme me riigieelarve laekumistega langetuse eelse taseme ületanud. Tõsi, koroonapiirangud teevad mõju hindamise keeruliseks, kuid selge on, et diisliaktsiisi järsk langetus tõi kaasa positiivse mõju. Ometi tahab tänane valitsus tallata uuesti sama reha peal, millel tallati Taavi Rõivase ja Jüri Ratase esimese valitsuse aktsiisipoliitikaga, kui tõsteti uljalt makse, tarbimine kolis Lätti ja riigieelarve sai hoobi. Nii alkoholi kui diisliaktsiisi langetus näitasid, et madalam maks ei tähenda vähem raha riigieelarves.
Kui valitsuse kõige suurem mure on riigieelarve miinus, siis tuleks tingimata jätkata praeguse aktsiisimääraga. Valitsus on uljalt sisse kirjutanud saja miljoni eurose plussi diisliaktsiisi tõusult, ennustades, et tarbimine kasvab ligi viis protsenti aastas. Ometi teame, et eelmise aktsiisitõusu järel vähenes tarbimine umbes samas suurusjärgus. 100 miljonise plussi asemel on palju reaalsem hoopis laekumiste vähenemine. Nii juhtus diisli ja alkoholi aktsiisiga eelmiste tõusude järel ja pole kahtlust, et nii juhtub ka nüüd. Seega plaanitakse ohverdada olulise sektori konkurentsivõime ja tekitada hinnatõus meile kõigile, saades vastu riigieelarve laekumiste vähenemine.
Kolmas Eesti tulevikku kahjustav otsus on kärpimine turvalisuse arvelt. Nii sisejulgeolek kui riigikaitse on löögi all. Needsamad politseinikud, kes kaitsesid Kaja Kallast ja Kristian Jaanit välja mõeldud riigipöördeohu eest NETS-i meeleavaldustel, said ülemustelt teada, et läheb kärpimiseks ja ilmselt ka nende arvelt. Kui möödunud sügisel võitles EKRE eelarveläbirääkimistel selle eest, et riigikaitsesse saaks raha juurde rannakaitse ja õhutõrje võimelünkade likvideerimises, suutis tollane opositsioon ja meedia meid süüdistada soovis kahjustada Eesti kaitsevõimet. Fakt on see, et me suunasime eelarvesse konkreetsete investeeringute jaoks vajalikku lisaraha, võimaldamaks likvideerida meie iseseisva kaitsevõime kõige ohtlikumad augud.
Tänane valitsus võtab riigikaitsest raha vähemaks ning selgusetu on, mille arvelt. Kõige müstilisem on selle juures, et reformierakondlasest riigikaitsespetsialist Ants Laaneots nimetab enda erakonna poliitikat viienda kolonni käitumiseks, aga suudab inimeste eksitamiseks ikka süüdistada meie erakonda riigikaitse kahjustamises. Karm tõde on see, et nii ohtlikku ja keerulist julgeolekuolukorda, kui on praegu, pole Eesti ees olnud terve taasiseseisvumisaja jooksul. Minna tühistama või külmutama riigi säilimise seisukohalt kriitilise tähtsusega kaitseinvesteeringuid mõnekümne miljoni kokku hoidmiseks olukorras, kus meie võlakoorem kasvab nagunii miljardites, ei tundu mitte rumala või vastutustundetuna, vaid tõepoolest sellena, mida Laaneots teda nimetab.
Vastutustundetuid otsuseid on RES-is veel. Valitsus teeb karuteene 146 000 lapsele ja nende vanematele, vähendades poole võrra huvihariduse raha. Siingi tehakse eriline kahju Tallinnast kaugematele kohtadele, kuna senine rahastus oli teadlikult kaldu maapiirkondade poole. Ja mida selle kärpega saavutati? 7 miljonit! Samas suurusjärgus rahastatakse Eestis aastas näiteks radikaalseid vasakpoolseid MTÜ-sid, kes muide on vägagi aktiivsed ka koolides.
Nöökimisena tuleb võtta ka otsust kaotada ära kodulaenu intresside tulumaksu vabastus. See puudutab 140 000 inimest ja annab PortoRollo valitsuse sendisaagijatele 6 miljonit. Iga vihase valija vastu saadakse 43 000 eurot, palju õnne!
Ma ei ole kunagi kahelnud, et riigieelarves on võimalik leida säästukohti. Lõppude lõpuks on tänased protsendikärped rahandusministeeriumis ette valmistatud minu ametisoleku ajal ühe võimaliku variandina kolme kärpekava hulgas. Need on need „sisustamata kärped“, millest Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus rääkisid mõne kuu eest. Meie valitsus otsustas aga, et kärpimisega tuleb tegeleda ajal, mil majandus on selges kasvus ja tööpuudus madal. Eriti see viimane näitaja praegu kärpimist ei luba. Samuti on selge, et kõigile ühe lauaga löödud protsendikärbe on kõige tömbim instrument, sest on kõige ebaõiglasem. Mina eelistasin iga valdkonna sisulise kulupoole läbi hekseldamist ehk eelarverevisjoni, see aga nõuab aega ja kannatlikkust.
Mida praegune valitsus oma kirvetööga saavutas? Võlga võetakse ikka miljardites, aga löögi alla on pandud regionaalne areng ja majanduse kasv koos paremate maksulaekumistega, samuti mõnitatakse noori peresid nii huvihariduse kui oma kodu ostmisel.
Valitsuskoalitsioon tuleks panna võimalikult intensiivse surve alla nii avalikkuse, opositsiooni kui nende enda toetajate poolt, et septembris koostama hakatavas riigieelarves tehtaks põhjalikke korrektiive nädal tagasi valmis pusitud käkerdisele.
Martin Helme
endine rahandusminister,
EKRE esimees