17.11.2019
Seda, mis Martin Lainel tõelisest ajakirjanikust puudu jääb, on ta asendanud ideoloogiatöötaja grimassiga.
Postimehe lapsajakirjanik Martin Laine on taas kokku kirjutanud hunniku rumalusi EKRE kohta.
Laine ütleb, et EKRE ja ajakirjanduse suhet võivat pidada parasiitluseks ja sümbioosiks ning loeb üles rahvuskonservatiivide jutupunktid, mida nad olevat meedialt üle võtnud: rahapesu Eesti pankades, RE kilekotiraha, Autorollo, “ärmatamise” ja Rainer Vakra plagiaadi.
Laine ütleb, et ajakirjandus söötvat need asjad ette ja ning EKRE võtvat kõik selle valija meeleheaks käsile ja lubavat korda teha. Muidu polevat neile midagi öelda.
See jutt on kõige ehtsam jaburus. Need on asjad, mida EKRE on ehk kritiseerinud, kuid pole mitte kunagi oma tegevuse aluseks võtnud. Peale rahapesu, mille erakond lubab igal juhul paljastada, aga see afäär oleks avalikuks tulnud ka ilma Eesti ajakirjanduseta. Pigem tahab meedia sellest vaikida, sest järsku on reformarid selles konksu otsas.
Mida on EKRE-l olnud valijale öelda kilekotirahast või “ärmatamisest”? Et meie nii ei teeks? Lugegu Laine läbi EKRE valimisprogramm, seal on juttu hoopis teistest asjadest.
Laine lolluste rida jätkub sellega, et ilma ajakirjanduseta poleks EKRE-l võimalik siunata prokuratuuri ja politseid, luua seoseid süvariigiga ega kujutada reformareid ja sotse koletistena.
Kulla lapsajakirjanik, politsei ja prokuratuuri kius või tegematajätmised jõudsid EKRE-ni ka ajakirjanduseta – kasvõi siis, kui politsei Tarandi joovet valesti fikseeris (erakond küsis politseilt välja protokolli) või prokuratuur keeldus EKRE kaebust Tarandi vastu menetlemast. Seda kõike tegi erakond ilma meediata, mis oli nagunii vaenulik. Isegi sotsialistlike koletistega puutus EKRE Toompea platsil näost näkku kokku. Süvariiki aga kogeb EKRE igapäevaselt meediarünnakute ja oma poliitikale vastutöötamise kaudu.
See on küll õige, et ajakirjanduseta ei saaks ajakirjandust siunata – sest just seesama ennast ajakirjanduseks pidav sõnnikulaotusmasin on inforuumi selget soppa täis paisanud ja sellele tuleb igal juhul vastu hakata, muidu tallataks erakond ruttu jalge alla. Peavoolumeediaga vastandumine on paratamatu, sest see polegi muud teinud kui EKRE-t mustanud.
Laine leiab, et EKRE on kasvanud, kogunud jõudu ja jõudnud võimule tänu ajakirjandusele. Ei, mitte tänu neile, vaid nende kiuste. Mõnes mõttes siiski ka tänu meediale – too on EKRE-t demoniseerides nii üle võlli keeranud, et nende sopalaotus on hakanud just vastupidist efekti avaldama ja inimesed on asunud arvama, et kui nii tigedat laimu tuleb, ju siis need EKRE mehed õiged ole. Igal juhul on rahvuskonservatiivid tänu laimule kogu aeg pildil püsinud ja tasuta reklaami saanud.
Kõige selle najale, millest räägib Laine, pole EKRE kunagi oma “jutupunkte” seadnud, sest see, mida ta kirjeldab, on kõmu. Lumehelvesreporteril ei maksa oma luulusid tõeks vormida – EKRE ei usalda peavooluajakirjandust karvavõrdki. Eesti on väike ja temaga kokkupuutumist pole võimalik vältida – kui sealt pidevalt soppa tuleb, siis tuleb ju kuidagi reageerida. “Jutupunktide” ülevõtmine tähendab üldjuhul seda, et meedia laimu peale pole enam võimalik vait olla.
Martin Laine on üks neist Postimehe “ajakirjanikest”, tänu kellele on viimasel ajal väljaandest negatiivselt räägitud, ja veel sedavõrd alatu, et oli üks neist, kes endisele peatoimetajale Peeter Helmele noa selga lõi – pärast seda kui too teda aktiivselt kaitses, nõudes Uutelt Uudistelt Lainet kritiseeriva artikli kohest mahavõtmist.