Märtsipommitamine aastal 1944 Eestis ja aastal 2022 Ukrainas – sama käekiri, sama ideoloogia

Täna möödub 78 aastat päevast, mil Punaarmee hävitas Tallinnat – ja täpselt sama teeb selle õigusjärglane Vene armee praegu Kiievi kallal. Kurjategija on sama, ideoloogia on sama ja vahendid on samad.

Suurim Nõukogude lennuväe rünnak Tallinnale toimus 1944. aasta 9. ja 10. märtsil. Pommitamiste tagajärjel hukkus ametlike teadete kohaselt 757 inimest (586 tsiviili, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi), 213 said raskeid ja 446 inimest kergeid haavu. Hävis 1549 ja sai kannatada 3350 hoonet, umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta. Rünnati ja hävitati ka Narvat, Tartut ja teisi Eesti linnu.

Seda, mis toimub hetkel Ukrainas, saab lugeda uudistest, kuid sealtki teame, et mitmed linnad (Mariupol) on varemetes, ajaloolist Kiievit hävitatakse ning Vene väed Punaarmee järeltulijana jätkavad kuritegelikku sõda, ainult et relvad on kordades surmavamad. Ajalugu on taaselustunud, sest Vene imperialism ideoloogiana ja Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa kordasaatjana kallavad jälle pomme rahulikele elanikele kaela.

Ei maksa unustada, et iga aasta 9. mail kogunevad ka Eestis tuhanded inimesed okupantidele alles jäetud monumentide juurde, et avaldada austust neile, kes Tallinnat hävitasid – nii pronkssõdur kui pommitamisohvrite kalmukünkad asuvad ühel ja samal kalmistul. Arvata võib, et Punaarmee “fännid” ei mõista hukka ka Ukraina linnade hävitamist. Selle taustal peame teadma, et Eestit ei kaitse ei liidutehaste tööliste järeltulijad, Nigeeria “insenerid” ega Saksa lapsevankriprofessorid, meie maa kindlad kaitsjad on ainult eestlased.

Tänavune 9. märts on eriti raske – ühest küljest meenutame juba kaugesse ajalukku jäävat sõjakuritegu, samas aga kandub meieni sõja kaja Ukrainast. Praegu tuleb ainult relvad tugevamini pihku suruda.