Täna möödub 79 aastat päevast, mil Nõukogude lennuvägi muutis suure osa Tallinnast rusudeks. See päev lööb taas häirekelli, sest palju tollasest on täna kordumas.
Tallinnale oli tollal toimunud juba mitu Nõukogude lennuväe rünnakut, kuid suurim neist toimus 1944. aasta 9. ja 10. märtsil. Pommitamiste tagajärjel hukkus ametlike teadete kohaselt 757 inimest, 213 said raskeid ja 446 inimest kergeid haavu. Hävis 1549 ja sai kannatada 3350 hoonet, umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta.
Tänane päev on täis häirekellade helinaid, sest Nõukogude Armee järglane ehk Vene armee kordab tollaseid kuritegusid Ukrainas ja eriti laialdaselt. Kuid ka Eestis on ohumärgid tugevad ja mitte ainult sõjaohu pinnal.
Viimastel valimistel sai Ida-Virumaal (kus 1944. aastal hävitati Narva) suure hulga hääli endiste kommunistide järeltulija Vasakpartei. Hanno Pevkuri poolt kohale toodud purustatud Vene tanki juurde toodi punaseid nelke. Okupatsioonijõudude järeltulijad tõstavad Eestis taas häält ja seda soodustab Reformierakonna alustatud massivenestamine endisest Nõukogude Liidust tulevate venekeelsetega. Venekeelses Eestis kaob kõik eestlastele oluline paratamatult.
Eestis võimutsevad vasakliberaalsed erakonnad, kes on vaikselt hakanud hävitama 1918. aasta iseseisvumise ja 1991. aasta taasiseseisvumise ideaale, mis on ilmselt korraldatud selleks, et kõrvaldada Eesti Vabariigi õigusjärglus. Aastatega on üha enam tahaplaanile surutud need, kes võitlesid Nõukogude Armee vastu 1944. aastal, sest nad tegid seda Saksa vormis.
Kõik see, mis on eestlastele valus, alates küüditamistest kuni Nõukogude Armee kuritegudeni, muudetakse üha rohkem pinnapealsemaks – võimupoliitikud justkui peavad neid sündmusi meeles, aga möödaminnes ning läbinähtava lootusega, et varsti ei pea enam nendega tegelema. Venekeelsele Tallinna linnavõimule aga on eestlaste kannatused “poohui”, nemad on näoga punatankide poole.
Eesti rahvale ongi valus see, et globaliseeruvas ja multikultuurseks muutuvas riigis ei ole eestlastele haiget tegevad teemad enam üldriiklikud ja -rahvalikud, sest tohutu võõraste mass ei tea midagi meie valust, ja neil on sageli endilgi omad valud. Kaduva rahvusriigi puhul jõutakse varsti ilmselt selleni, et ka märtsipommitamise aastapäeval käivad küünlaid panemas vaid need, keda see isiklikult puudutas.
Häirekellad helisevad valjult.
Uued Uudised