14.10.2023
Põrgutee olevat sillutatud heade kavatsustega. Vaenukõneseaduse loojad teavad, kuhu see tee viib, aga selle toetajad loodavad endiselt kergeusklikult, et tee viib paradiisi.
Lääne-Euroopast on Eestisse levinud soov luua “salliv” ühiskond, aga seda mitte hea sõna, vaid pöidlakruvide ja venituspingi abil – ning kõik “paradiisliku” ühiskonna loomised survemeetoditega on loodetud paradiisi asemel lõppenud põrgus.
Kes meist ei tahaks enda ümber näha sõbralikke ja toetavaid inimesi, aga kui reaalne on arvukaid egosid kokku kuhjates seda saavutada?
Inimkond on väga pikalt üritanud luua õiglast ühiskonda, aga kellelgil pole see veel õnnestunud. Üht projekti, kommunismi, aga üritavad vasakpoolsed ja seestunud liberaalid siiani ellu rakendada ja nagu Marxi-Lenini-Stalini-Mao puhul ikka, nagaaniga kuklas. Ainult et nüüd kasutatakse relva hellitava nimega “vaenukõneseadus”, mis on ilus asesõna sõnale “tsensuur”.
Pikka aega on räägitud sellest, et Lääne demokraatia (nimetagem seda liberaalseks demokraatiaks) pole just ideaalne, aga see on parim, mis meil võtta on. Nüüd, kus Lääne demokraatia läheneb suurte sammudega Vene ja Hiina demokraatiale, vähemalt tsensuuri osas, ei ole enam kindel, kas see neomarksismist näritud vikerkaaredemokraatia enam midagi väärt on.
Sest vaadakem neid demokraatia seniseid maamärke Ameerika Ühendriike, Suurbritanniat, Prantsusmaad, Saksamaad, Rootsit ja paljusid teisi – aina halvad uudised tulevad, küll terroriaktidest, küll massitulistamistest, küll veresaunu toetavatest meeleavaldustest…
Halvad uudised sagenevad just neist maadest, kus juba on karmid vihakõneseadused – mida rohkem neile vinti peale keeratakse, seda hullemaks seal läheb, ja üks põhjus ongi needsamad seadused. Lääneliku ruumi üheks (kultuuri)konfliktide allikaks on illegaalne ja kontrollimatu massimigratsioon ning kui poliitkorrektsus keelab sellest rääkida, ongi tagajärjed karmid – aga kruvisid keeratakse sõnavabaduse piiramisega veelgi rohkem kinni.
Eesti tsensuuriseaduse loojatel pole mõistust niigi palju, et vaadata maid, kus nn vihakõneseadused toimivad juba ammu – ja nagu Rootsis, on neis vägivald juba tänavatele jõudnud. Kui vabas diskussiooniruumis probleeme enam selgeks rääkida ei saa, kolivad pinged tänavatele ja seal neid enam nii ei kontrolli, nagu Facebookis “vihakõnet”, mille põhjuseks on “Näib, et proovisid saada meeldivaks märkimisi, jälgimisi, jagamisi või videovaatamisi eksitaval viisil.”
“Sallivuslus” ei loo kuidagi sallivat ühiskonda ning “vihakõneseadused” peidavad pinged mõneks ajaks vaiba alla, kus taas valla pääsedes põletavad need ka vaiba ära. Euroopa “liberaalne demokraatia” aga sarnaneb üha enam Žirinovski “liberaaldemokraatiaga”, millega kõik vastalised lihtsalt lüüakse mättasse.
Uued Uudised