Nõukogude aja totalitarism on jõhker, kuid otsekohesem, läänelik aga hiilib vargsi kohale ja paneb ketti – nii võib iseloomustada erinevust mõlema mittedemokraatliku moodustise vahel.
Praegu toimub massiline inimestega manipuleerimine, et valmistada neid ette ühiskonnaks, kus pole sõnavabadust ega muid demokraatlikke vabadusi. On ju vihakõneseadusedki selleks, et keegi ei saaks öelda – siin piiratakse sõnavabadust. Asju serveeritakse nii, et inimesed ei kohkuks liiga räigest kallatungist demokraatiale – seda kivi õõnestatakse tilk tilga haaval, et demokraatia hajuks märkamatult.
Alles rabas paljusid uudis, et Euroopa Liit tahab kehtestada kõigis maades elamukvartalisisese kiiruspiirangu 30 kilomeetrit tunnis. See tundub olevat nii iga riigi enda asi ja kohalikest oludest lähtuv kitsendus, aga ei – EL tahab, et Brüssel oleks käsuandja. Sama oli ju ka vaktsineerimisega, mis pidi kogu EL-is algama ühel päeval – õnneks rikkus Ungari selle päev varem ära ja paljud riigid jäid nädalaid algusega hiljaks. Aga Brüsseli eesmärk ongi just see – kild killu haaval korjata liikmesriikidelt suveräänsust ära, et nad harjuksid võimu loovutusega.
Sama tehakse ka näiteks migrantide teemaga. Algul räägitakse sellest, kui õnnetud ja tagakiusatud nad on, need tuhanded üle Vahemere tulevad täies elujõus mehed. Siis räägitakse solidaarsusest nende laialijaotamisel. Järgnevalt kehtestatakse kvoodid, lisaks saabub õpi- ja töörändega sadu teisigi. Kümnest migrandist saab sada, siis tuhat ja lõpuks tekivad no-go-tsoonid. Inimesed aga mõtlevad, et mis need kümme migranti ära ei ole, siis antakse sajaga järele ja varsti on maa võõraid täis.
Sageli käib lisaks ajupesu, mis sisendab, et kliimamuutused ja muu selline on miljonid liikvele lükanud ja nagunii Eesti võõrastest ei pääse, selline olevat üldine areng, millele vastu seista nagunii ei saa. Ja inimesed lasevad pea longu – kes see ikka maailma vastu saab…
Sama toimub ka homoagendaga. Naised on geide suhtes leplikumad, aga ükski heteromees küll ei taha mõelda, mida kaks meest voodis teevad. Neile sisendataksegi, et see on armastus ja pole meie asi, kas ja kuidas nad seda teevad. Edasi aga nõuavad homod, et neil lubatakse tänavatel paraade teha ja seda miilustamist kõigile näidata. Hästi, oleme sallivad, las käivad. Siis nõuavad nad endale lapsendamis- ja abiellumisõigust – nii murtakse samm-sammult ühiskonna vastuseis samasooliste domineerimisele ja kehtestatakse vähemuse ülemvõim, milleks on hääletu alistumisega justkui roheline tee antud.
Massidega manipuleerimine on laialdaselt levinud ja seda kogu Lääne ühiskonnas, kuid erinevalt kirvega lajatavast Nõukogude võimust pannakse inimesed ise kitsendustega nõustuma ja lõpuks isegi seda nõudma – nagu see on vihakõneseaduste puhul. Kuni nad avastavad, et on ise enda suukorvistamise heaks kiitnud. Edasi jääb üle vaid ise represseerijatega liituda, sest totalitarism ei nõustu sellega, kui keegi selget poolt ei vali.
Nii toimub see ka pandeemiaaegadel, kus inimesed on sundvaktsineerimisega nii kaasa läinud, et on valmis kaaskodanikke endi seast välja lükkama ning neid “roojaste” kasti surudes endast eemaldama. Manipulaatorid on taas tublit tööd teinud.