21.05.2024
Siseminister Lauri Läänemets tundub mistahes küsimuses olevat hunt lambanahas. Tema tegelik taust pole see, millisena ta püüab paista.
Kel on võimalik lugeda uudiseid kokkuvõtvast meediakanalist BNS, see teab, et peaaegu iga päev saabuvad teated sellest, kuidas petised on pangatöötaja, politseiniku või investori sildi all kergeusklikud tuhandetest eurodest vabastanud. Tegu on juba tõelise epideemiaga, kus ohvreid on tuhandeid ja omanikku vahetanud eurosid loetakse suisa miljonites.
Kui lugeda sellest, kuidas (üldistatult) venekeelne politseinik helistab panga nimel inimesele, teatab, et tema kontol on kahtlane tegevus, soovitab arve sularahana välja võtta ja pakiautomaadi kaudu nende kaitse alla saata, ning ohver seda teebki, siis esmane reageering on “Lollidelt tulebki raha ära võtta!” On lihtsalt uskumatu, kui absurdse skeemiga saab inimesed säästudest ilma jätta.
Sel epideemial on muidugi rida objektiivseid seletusi. Petetakse just vanemaid inimesi, kes pole suutnud kiiresti muutuvas maailmas kõigega kaasa minna ning leiavad agressiivse sündmuste käigu tõttu enda tundmatust olukorrast, otsustades selle tulemusel järgida väidetava ametniku juhiseid. Suurt rolli mängib ka inimlik rumalus ning infotehnoloogilise ruumi anonüümsus – “investoriga” näost näkku kohtudes tunneks petise paremini ära.
Samas aga on terve rida tegureid, mis soodustavad petturlust ja üheks neist on Eesti riigi kriminogeenne foon. Meil on palju juhtumeid alates kümnest miljonist dollarist ja VEB Fondist kuni testihanke, külmlaoskandaali ja Slava Ukrainini, kus raha kadus ja nii jäigi. Isegi värske BNS-i uudis teatab: “Pärnu kirjutas korstnasse 600 000 eurot sillaehituse kulu.” Kui riigis vohab tipptasemel petturlus, siis miks ei tohi tavakodanikest petturid tavakodanikest “lollikeste” taskuid tühjendada?
Teine moment on poliitkorrektsus, mis el luba asjadest rääkida nii, nagu need on. Nii räägib riiklik propaganda õnnetutest Ukraina põgenikest ja nende abistamise vajadusest, aga kusagil ei kajastu (ja ilmselt ei lubatagi seda kajastada) see, kui palju on kasvanud kuritegevus saja tuhande ja enama pagulase saabudes. Ometigi käis sotsiaalmeediast läbi seegi, kuidas ühe pakiautomaadi juures ootasid käsu peale raha Tallinnasse saatjat just ukraina noormehed.
Kolmas moment on see, et eestlastel on kadumas niinimetatud taupojamõistus, mis lubab ka vähese haridusega inimesel eristada intuitiivselt õiget ja võltsi. Sellel alal halveneb olukord kiiresti, sest “kaasaegne” haridussüsteem vabakasvatuse ja kaasava haridusega kasvatab peale lollikeste põlvkondi, kes võivad küll ülikiirelt nutiseadmeid näppida, aga ei saa aru tõsisemast tekstist.
Juba praegu väidavad pedagoogid, et noored võivad küll teksti lugeda, aga nad ei suuda seda analüüsida, lahti mõtestada, seoseid leida – neil ei ole tekkinud kognitiivset mõtlemist. Kui seda pole, siis ei suuda nad näha ka seoseid ega vastuolusid, kui neile pakutakse näiteks võltsi investeerimisvõimalust. Kui alguses peteti peamiselt vanureid, siis nüüd on näha petuohvrite noorenemist – alles hiljuti kirjutati 26-aastasest naisest, kes läks samuti oma raha käsu peale välja võtma.
Et riigis möllavad sedavõrd võimsalt petuskeemid, on see ka riigi institutsioonide viga, alates jõu- ja lõpetades justiitsstruktuuridega, kes tegelevad sageli rohkem poliittellimuste, mitte kriminaaljuhtumitega. Ajakirjandus pole omakorda suutnud massideni viia hoiatust, et ei maksa uskuda ametnike nime all tegutsejaid ja esimene võimalus enne tegutsemist on politseist või pangast üle küsida, kas tegu on õige asjaga.
Ja muidugi on suur negatiivne roll praegustel võimuideoloogiatel, millega purustatakse pere- ja põlvkondadevahelised sidemeid, muudetakse inimesed üksikuteks ja lastetuteks karjääriihalejateks ning lõpptulemusel pole paljudel kedagi, kellelt nõu küsida või hoiatust saada.
Petetute arv aina kasvab, aga vahelejäänud petistest pole suurt midagi kuulda. Siseministrile on ilmselt ideoloogilised ülesanded tähtsamad.
Uued Uudised