14.04.2022
Eesti staatus rinderiigina hakkab selle paiga vastu huvi kaotama, seda ka investorite poolt. Pilt on illustratiivne.
Ukraina sõja puhkedes imestati sotsiaalmeedias, et miks ukrainlased Eestisse põgenevad – kui Putinil peaks agressioon Ukrainas õnnestuma, on ta järgmisena Baltimaade ukse taga, ja siis tuleb samadel inimestel teist korda põgeneda, siis juba paatidega.
Nüüdseks on olukord pisut paranenud, Putini “Blitzkrieg” on läbi kukkunud, Eesti piiritagune Vene vägedest tühi, meil on 35 000 “uuseestlast” Ukrainast, kuid ERR kirjutab siiski “Sõjahirm tõrjub Eestist turiste, tudengeid ja investeeringuid”.
Sellest, et kui Ukraina kaotab, on Baltikum järgmine, on räägitud üle maailma palju, seda alates president Zelenskõi hoiatustest kuni lääneriikide liidrite ja Eesti poliitikuteni – ilmselt on neid süngeid ennustusi märgatud.
Eestis on paratamatult saanud rinderiik, ja kuigi Tallinna linnapildis on endiselt küllaga mustanahalisi “tudengeid”, pole neil enam mõtet Nigeeriast Eestisse tulla, sest ühe sõja eest põgenedes võidakse sattuda teisse. Olid ju Aafrika tudengid ka Ukrainast põgenedes väga hädas, sest keegi ei osanud neid kvalifitseerida – ühest küljest mehed, kellel oli lahkumine keelatud, teisalt jälle selgelt mitte-ukrainlased, kolmandaks, just sellised ronisid hübriidsõja käigus ka Valgevenest Poolasse.
Turistidel pole praegu põhjust Eestist hoiduda, sest siin on lähiajal kõik rahulik. Paljud tudengid, eriti Kolmandast maailmast tulijad, kes kavatsevad siia jääda või jõukamasse Lääne-Euroopasse edasi rännata, võivad küll hirmul olla – kas tasub siduda ennast või esialgu vähemalt õpinguid riigiga, mis on agressoril kohe kindlasti märklauana valmis pandud?
ERR vahendab: Tartu Ülikooli vastuvõtutalituse juhataja Tuuli Kaldma toob magistriõppe põhjal näite. “Võrreldes eelmise aastaga vähenes avalduste arv 40 protsenti. Sõda Ukrainas on ilmselgelt meie rahvusvahelist vastuvõttu mõjutanud. On näha, et sihtgrupp, kes meile kandideerib võib tunda, et see piirkond siin ei ole kõige turvalisem hetkel.”
Ja muidugi Eesti valukoht, investeeringud – kas on mõtet paigutada oma raha riiki, kus see investeering võib varsti pommisaju alla jääda. Kui seda ka ei juhtu, on ettevõtlus riskitase kindlasti kõrgem ja selle võrra ka kindlustamistase. NATO liitlaste vihmavari on Eestile ülioluline, aga samas on militariseeritud rinderiik küll üsnagi kahtlane paik investeeringuteks.
Eesti on ebastabiilseks muutumas ka sisepoliitiliselt – valitsus on lasknud kontrollimatult sisse nii ukraina põgenikke kui Venemaalt lahkujaid, Eesti venelased ei tundu põgenikest just eriti vaimustuses olevat, pingeid kütab 9. mai tähistamine ning viimased uudised ütlevad, et Püha Aleksander Nevski katedraalile Toompeal on ööl vastu neljapäeva kantud Butša massimõrvale viitav graffiti.
Pole teada, kas selle tegi tõsine Ukraina sõja vastane või on tegu provokatsiooniga, kuid kindlasti kütab see pinged ukrainlaste ja venelaste vahel üles – Moskva patriarhaat ju toetab Venemaa agressiooni ja Nevski katedraal on siinsetele venelastele oluline koht.
Kaja Kallase valitsuse tegevus riigi slaavistamisel impordib pingeid, mis pole Eestist pärit, ning see muudab Eesti nii investoritele, tudengitele, spetsialistidele kui ka turistidele vähematraktiivseks. Valitsuskoalitsioon teeb küll migratsiooniuksed pärani valla, aga kuni idapiiri taga on võimul agressor, siis Läänest siia keegi ei tule, see-eest saab Eesti endale endisest Nõukogude liidust pagejad, mis toobki meile suuresti Nõukogude Liidu tagasi, ainult teravas Euroopa Liidu kastmes.
UU