Kaks nädalat ja vahetpidamata on konservatiivid ja liberaalid minu postituste kommentaarides mõõku ristanud. Tean, et liberalismi kalduvad kaasmaalased usuvad, aga juba kaheldes, et liberaalne maailm on parem paik elamiseks.
Kahjuks on nad samasugused lambukesed, nagu need miljonid ja miljonid, kes uskusid kommunismi, mis lõpuks külvas surma ja hävingut mitte millegi nimel. Liberaalid pole kindlasti nii verejanulised, aga oma eesmärkide saavutamiseks on nad juba suuremat kahju tekitanud, kui kommunistid suutsid. Seda mitte inimelude mõttes, vaid rahvuskultuure, traditsioone, majandust ja demokraatiat hävitades.
Liberalism on samasugune ajaloo tupik nagu kommunism ja on jõudnud oma kõrgemasse ja viimasesse staadiumi. Allakäik süveneb igal elualal, kuid liberaalne võimutipp on kindlustanud endale samasugused privileegid ja heaolu, nagu omal ajal kommunistide ladvik. Kärpeid riigis tehakse kõigil elualadel, kõigi kruvisid keeratakse koomale, aga see ei puuduta ladvikut, nende sissetulekut ei puutu keegi, neid vastavalt inflatsioonile korrigeeritakse vaid ülespoole.
Mis tooks meid ja kogu läänemaailma sellest hukatusest välja? See on konservatiivne elulaad – tugevad perekonnad, koostöö, tugevad kogukonnad, patriotism ja olematu bürokraatia. Selline majanduslik ja ühiskondlik mudel on töötanud sajandeid ja viinud mitmed ühiskonnad õitsengule. Aga kahjuks on praegu nii, et kaks põlvkonda ehitavad ja kolmas hävitab ning Eesti paduliberaalne valitsus naudib seda. Nad pole isegi võimelised tunnistama, et nende aeg on läbi, täpselt nagu kommunistid riigi agoonia lõpus.
Mati Kuklane,
EKRE Lõuna-Eesti poliitik