Minu isa teenis II Maailmasõja ajal Eesti Politseipataljonis, samas minu lell August ja äi Aksel kaitsesid Eestit Sinimägedel, kus mõlemad mehed ka haavata said. Ei võidelnud nad Hitleri eest, vaid Eesti eest, sest venelaste ja nende tallalakkujate teod olid kõigil veel värskelt meeles.
Nende tallalakkujate järeltulijad on nüüd Eestis võimu haaranud ja tegutsetakse täpselt nii nagu nende okupantide käsilastest esivanemad. Eesti rahvast, traditsioonidest, kultuurist ei taha nad midagi kuulda, kummardatakse punamonumente, kuigi pika hambaga ja vastumeelselt neid eemaldades, pühalikult ümber mattes ja tseremooniaid korraldades.
Kui aga Eesti tõelised patrioodid tahavad püstitada Eesti eest võidelnud meeste mälestuseks ausamba, siis kõiki seaduseid rikkudes lihtsalt konfiskeeritakse teiste inimeste töö ja vaev. Samas punasümboolikaga pronkssõdur las seisab, peaasi, et Eesti sõdurid seal ligiduses ennast vormiriietuses ei näita, muidu võib mõni punaokupandi järeltulija hingelise trauma saada.
700 aastat orjapõlve on veel ikka sügavalt paljude meie kaasmaalaste kõrvade vahel kinni. Kummardatakse võimu, isegi siis kui võim täiega pähe istub. Usutakse ilusid lubadusi, mis sest, et see tuleb valetajate ja petiste suust. Paljud annavad alla ja lahkuvad riigist, paljud kaotavad huvi ja lootuse, kuid reformi ja sotside toetus muudkui tõuseb.
Mati Kuklane, EKRE Lõuna-Eesti poliitik