“On tekkinud Põhja-Korea-laadne punkrimeeleolu. Kõik on kadunud ja Isamaa esimehele Urmas Reinsalule ei tohi jätta midagi.” Niimoodi kirjeldab üks Reformierakonna tippliige erakonna osa juhtliikmete meeleolu sügise hakul.
Ühesõnaga põletatud maa taktika. Oravatele ja nende toetajatele hakkab kohale jõudma. Rong on läinud. Valetamine ja varastamine hakkab kätte maksma.
Aga Eestis on umbes 25% rahvast, kes ikkagi veel toetavad Eesti hävinguni viinuid erakondi. Vaatan neid inimesi, kes kandideerivad Refi, 200 ja sotside nimekirjas. Kas nad tõesti on nii andunud liberaalid, pedeabielude toetajad, traditsioonide hävitajad, migratsiooni toetajad, perede ja lastevaenulikud, valetamiste ja varastamiste takkakiitjad?
Kui ma oleks hingelt sots, poleks iialgi oma nime määrinud ja ennast sellisesse seltskonda integreerinud. Püsiks vait ja kapis. Häbi oleks, väga häbi. Paljud muidugi häbenevad ja peidavad ennast valimisliitudesse. Pärnus näiteks sotsid ei leidnud tüüpe, kes avalikult oleks tahtnud punalipu all välja tulla.
Või võtame parempoolsed, tüüpiline E200 jätkupartei. Juttki sama, mis kahesajatajatel enne valimisi. Ometi on inimesi, kes sellest aru ei saa ja kaudselt toetatakse kõike seda, mis eelnevalt üles lugesin ja kinnitatakse sellega praeguse hävingu jätkamist. Vaadake või minu postituste kommentaarides sm Unnot, väidetav Parempoolsete toetaja, aga võitleb tulihingeliselt oravate ja sotside eest.
Saage ometi aru kaasmaalased: RIIKI JA RAHVAST EI SAA PÄÄSTA SAMADE TEGELASTEGA, KES SELLE ON HÄVITANUD.
Mati Kuklane,
EKRE Võrumaa poliitik