26.11.2019
Keit Pentus-Rosimannus Autorollo päevil.
Kui vaadata kogu seda möllu, mis on meedias pool aastat EKRE ministrite ümber käinud, on paslik meelde tuletada Keit Pentus-Rosimannust ja Autorollot.
Andmata hetkel hinnangut Autorollo skandaalile üldse, tuletavad Uued Uudised meelde, et praegu on Keit Pentus-Rosimannus üks neist, kes karjub kaasa nii Marti Kuusiku, Kert Kingo kui ka Mart Järviku süüdistamistes. Siis, kui ta ise skandaalis sees oli, mõtles naine küll teistmoodi.
“Et kui Eestis hakkabki olema nii, et kellestki lahtisaamiseks piisab sellest, kui esitada talle tõendamata süüdistus ja korraldada selle toetamiseks üks räige meediakampaania, siis on see ohtlik areng. Kui inimene loobub, on eesmärk saavutatud. Ja võimalus proovida jõudu järgmise kallal. Ma ei tea veel, mis sellisel puhul lahendus on, aga kindlasti ei saa see lahendus olla vaenajatele ja laimajatele järele anda, vaid ikka vastu seista,” rääkis Pentus-Rosimannus 2014. aasta 30. juunil Postimehele.
Reformierakond ja teda toetav meedia praegu just nii teevadki – tõendamata süüdistus, räige meediakampaania ja inimese loobumise korral enesekaitsest võetakse ette järgmine ohver.
Eksminister astus mäletavasti välisministri ametist tagasi just Autorollo skandaali pärast, väites ise samas, et polnud milleski süüdi. Siit küsimus Keit Pentus-Rosimannusele – keegi kolmest EKRE ministrist pole samuti milleski süüdi mõistetud, vaid neile on esitatud tõendamata süüdistused koos sellega kaasneva räige meediakampaaniaga – miks siis proua poliitik ise on sama asjaga kaasa läinud ja hävitab nüüd teisi?
Kui Pentus-Rosimannus ise valitsust süüdistab, siis ta küll ennast põhjendamistega ei vaeva, vaid lahmib: “On Helmete otsus võõrustada valitsuse liikmetena Eestis Krimmi annekteerimise tulist toetajat, Marine le Peni. On EKRE otsus parlamendi esindussaalist Euroopa Liidu lipud välja visata. On asepeaminister Helme avalik Euroopa Liidu mõnitamine ja Eesti jaoks olulisi vabadusi tähendava liidu võrdsustamine meid okupeerinud Nõukogude Liiduga,” loetles ta “põhjusi”, miks Jüri Ratas peaks EKRE valitsusest välja viskama.
Pentus-Rosimannus kirjutab oma üleelamistest hetkel, kui 2012. aastal tuli tema juurde Äripäeva ajakirjanik ja küsis, et kas ta teab, et tema vastu esitatakse seoses Autorollo pankrotiga hagi 600 000-eurose nõudega. Edasi kirjeldab ta seda, kuidas ajakirjanikud hakkasid teda pommitama kontekstita küsimustega, nõudes, et kaitsku ta ennast, võtku omaks või lükaku ümber. Ta lisab ka selle, kuidas ministri maja ümber hulkusid siis fotograafid, püüdes seda pildile saada.
“Algul saatsin valeväidetest kubiseva loo autorile pika e-kirja, kus seletasin lahti tausta, ja palusin ümber lükata tõele mittevastavad väited. Aga mingil hetkel sain aru, et see on tühi töö. Teise poole räpane kampaania oli nende jaoks põnevam,” jutustab Keit Pentus-Rosimannus meedia tööst tollal. Nüüd on ta ise “teise poole räpases kampaanias” sees.
Huvitavaid paralleele tänasega leiab teisigi: “Lehes kuulutati “tõde”: “Samas on keskkonnaministri roll Autorollo pankrotis sisuliselt sama oluline”. Milline roll? Mulle polnud hagi veel näidatudki, otsus minu rolli kohta aga oli kellegi peas juba sündinud,” kirjutab Pentus-Rosimannus. Kas pole selline stsenaarium täiesti sarnane ka süüdistustega Marti Kuusiku vastu, mis olid samuti kellegi peas “tõeks” saanud?
Keit Pentus-Rosimannus väidab, et tema “süü” seisnes oma isa tütreks olemises – Mart Järviku “süü” seisneb töökaaslastega Võidula algkoolis õppimises.
Naispoliitiku üleelamised olid rängad, seda peab möönma. Seda arusaamatum on tema praegune suhtumine samadesse asjadesse teiste vastu. Just see Pentus-Rosimannuse kirjeldatud stsenaarium töötab praegu meedia poolt täie rauaga EKRE inimeste vastu, ja nüüd kiidab naine selle heaks – need on ju võõrad, neile võib!
Kas on Eesti ajakirjandus alati nii verejanuline olnud või on siis Keit Pentus-Rosimannus RE-d toetavalt ajakirjanduselt nõudnud enda kallal kasutatud stsenaariumi rakendamist nüüd juba poliitiliste oponentide vastu?
Sest Autorollos polnud poliitiline moment nii tuntav: võimul oli Reformierakond ja meedia huvi oli pigem huvi korruptsiooni kui huvi erakonna vastu, kuigi vahendid sama verejanulised. Nüüd on see verejanu rakendatud sellesama Reformierakonna poolt poliitiliste vastaste hävitamiseks ja meedial tundub olevat suva, keda ta hävitab – ju siis on boonused seda väärt.
Kogu see lugu näitab seda, kuidas meedia kasutab “neljandat võimu” inimeste hävitamiseks ja mõnikord, kui klikinälg eriti suur on, satuvad hammaste vahele ka “omad”.
Loe ka Postimehe lugu