Meediakommentaar: kes oksendab mikrofoni

Igaühel on õigus arvata, mida ta tahab, kuid eilse filmi- ja teleauhindade gaala kõige võikam hetk kogu selles vastandumises saabus siis, kui seltsimees laps auhinda vastu võttes hakkas poliitikuid pudiseva leivaga võrdlema.

Ilmselgelt oli tüdruku, kes mõjus sellisena nagu väike vanainimene, ema Liisa Pakosta, talle sõnumi kaasa andnud, mis näitlejahakatisele isegi päris hästi meelde polnud jäänud.

Niigi on raske ette kujutada, milliseks kujuneb varakult tähelepaniu alla sattunud lapsstaari Helena Maria Reisneri tulevik, kui mõelda tagasi näiteks Nukitsamehe osatäitjale, kuid lükata laps tanki ja kasutada teda poliitilises võitluses, on tülgastav.

Selsamal Eesti Filmi- ja Teleauhindade jagamise õhtul pühendati häirivalt palju aega poliitilistele avaldustele, mis püüdsid summutada õhtujuhi vaimukaid nalju ja põhjust, miks üldse kokku koguneti. Tundub väga, et väikese Eesti tähed tahavad ka seda oma #metoo’d Hollywoodi staaride eeskujul.

Kõigepealt tegi otsa lahti “Esimese stuudio” saatejuht Andres Kuusk, kes, muide, on üks objektiivsemaid ja sümpaatsemaid reportereid selles seltskonnas üldse. Ta näitas üles ääretut lojaalsust oma kolleegide ja tööandja ees, manas ette tigeda näo ja pani kritiseerijad hoogsalt paika. Kuigi sihikul oli EKRE, sattus kummalisel kombel suurima löögi alla hoopis tema endine kolleeg Mart Luik Isamaast.

Edasi tegi vihjeid üks ja teine ning hinge kinni hoides püüdis vaataja end järje peal hoida: keda ja mille eest süüdistatakse, selmet auhinnatu töö töö üle rõõmu tunda.

Nõnda püüdsid sõna võtta needki, kellel sõnu polnud, nagu näiteks näitleja Rea Lest, kes polnud isegi nominent, vaid auhinna üleandja.

Punkti pani parima meesnäitleja auhinna Reimo Sagor, kes traditsioonilise tänukõne asemel rääkis sellest, kes on mees ja kes ei ole. „Kas mees on see, kes enne mõtleb ja siis ütleb või läheb välismeediasse ja põhimõtteliselt oksendab mikrofoni,“ mõjus tema traktaat sama vastuolulisena ja oli kantud samast vaimust nagu Juhan Ulfsaki „tänukõne“ nädal varem teatripeol, kus kutsus kultuuriinimesi seakisa tegema.

Mida see kõik tähendab? Kauase ajakirjanikuna mõistan tsunftisisest ringkaitset, aga ei pea õigeks viisi, millisel moel seda praegu välja mängitakse. See on pehmelt öeldes lapsik.

Kõik sai alguse sellest, kui ERR-i nõukogu liige, EKRE aseesimees Martin Helme saatis nõukogu liikmetele kirja, kus juhtis tähelepanu ERR-i osade ajakirjanike tasakaalustamatusele ja võtta selle üle arutelu päevakorda, viidates seejuures ERR-i enda sätestatud seaduste rikkumisele.

Rahvusringhäälingu nõukogu esimees Rein Veidemann möönis samuti, et temagi on näinud tasakaalustatuses probleeme. Lisades, et igal nõukogu liikmel on õigus esitada päevakorra suhtes ettepanekuid.

Nii, et selles protsessis on kõik loogiline. Ka see, et tsunft kargas tagajalgadele ja hakkas oma nahka päästma.

Tõsi on, ja seda on ka paljud meediaeksperdid ise tunnistanud, et mitte ainult ERR-i ajakirjanikud on segi ajanud fakti ja kommentaari ning sellele tähelepanu juhtimine ei ole mingi tsensuur.

Kui Martin Helme nõukogu liiikmena juhib sellele teiste nõukogu liikmete tähelepanu, siis on see tema õigus, samamoodi, nagu on nõukogu esimehel Rein Veidemannil õigus tunnistada, et probleem on olemas.

Kuid mitte ühelgi ajakirjanikul ei ole õigus uudise pähe “müüa” arvamust ning olla ründav ja ebaviisakas. Sellest on kirjutanud Aktuaalse Kaamera näitel ka ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits.

Nõnda ongi ajakirjanduses paanika õhutamine ja EKRE ning selle kaudu ka kogu loodava koalitsiooni vihkamine ületanud igasuguse talutavuse piiri ka paljudele ajakirjanikele endi jaoks, mistõttu on juba täheldada, et mitme ajakirjandusväljaande sees on tärganud reporterite ja toimetajate vahel eriarvamused.

See näitab ühelt poolt, et põhjendamatute süüdistuste laviin on kasvanud talumatult suureks, kus olukorra päästaks vähemalt vajadus mängida neutraalset, tuues sisse ka teistuguseid toone, kui ise ei oldagi päriselt objektiivne.

Vanasti öeldi, et ajakirjandusega ei tohi poliitik mingil juhul tülli minna, aga ajad on muutunud. Siis oli suure meedia käes monopol, nüüd on aga tekkinud alternatiivset kanalid, sealhulgas sotsiaalmeedia, mille kaudu oma sõnumit väljendada.

Ma saan aru ajakirjanike ringkaitsest, ka mulle ei meeldiks, kui mõni poliitik tuleb ette kirjutama, mida ja kuidas vaba ajakirjanik peaks kirjutama või kajastama.

Aga olgem ausad, see infosõda, mida praegu peetakse, ei sarnane enam vabale ajakirjandusele, mille poole kõik justkui püüelnud on. See on sügav moraalne probleem eeskätt ajakirjanike enda kutse-eetikast lähtudes. Või kui parafraseerida seltsimees last, siis ajakirjandus on nagu pudisev leib, mis ei suuda enam vormi hoida.