03.07.2023
Koorilaulu ja rahvatantsu vaenuliku õhtulehelase kirjeldamatud kannatused
Tantsu- ja laulupidu on möödas ja eesti meedia tuleb jälle tagasi vähem meeldivate teemade juurde. Hea, kui seda teevad professionaalid, kuid meil ka kõige kuulsamad nimed võivad näidata hämmastavat võhiklikkust, mida siis rääkida diletantidest.
Vahel tasuks analüüsida mõnda maineka politoloogi väidet – mitte kallutatult, nagu liberalistlik „faktikontroll“, vaid üldtuntud faktide alusel – ja selguks, et ta oskab küll rooli keerata, kuid ei tea, kus asub gaasipedaal.
Täpselt kuu aega tagasi kirjutasin Objektiivis:
„Kultuurikatlas toimunud keskerakonna visioonikonverentsil „Eesti – kuidas edasi?” esinenud politoloog Tõnis Saarts nimetas „kolm peamist väljakutset, mis keskerakonnal lähiajal ees seisavad”. Kolmas nendest oli seotud polariseerunud venekeelse valijaga.
Saarts väitis, et keskerakond ei saa enam vene laiahaardeparteina jätkata – tuleb valida, kas olla Putini-meelse vene pensionäri erakond või vene läänemeelse keskklassi erakond ning tuleb leida uus narratiiv vene valijale.
Naiivne ettekujutus sellest, et Eestis on putinimeelsed üksnes vene pensionärid ja et venekeelne keskklass on läänemeelne, sunnib oletama, et politoloog Saarts pole üldse kursis siinsete „vene” oludega ja ei näinud pronkssõduri juures ei pilotkades koolinoori, jõukalt riides „keskealisi valgeid vene mehi” koos kogu perega ja „surematute polgu” fetišite reipaid kandjaid. Härra Saarts ei ole lugenud siinseid putinistide poolt hõivatud vene foorumeid, aga internetti peetakse ikka alaks, kus esinevad just noored ja keskealised (põlvkondade harjumustega selgitatakse ka näiteks vahet paber- ja e-valimiste tulemuste vahel).
„Keskerakonnal on aga ülioluline roll Eesti demokraatia hoidmisel ja kindlustamisel. Endiselt tugeva keskjõuna hoiab ta ära kaheparteisüsteemi tekke (EKRE vs RE) ja piirab liigset polariseerumist. Ühtlasi ankurdab keskerakond vene valija Eesti poliitilise süsteemi külge ja legitimeerib seda nende jaoks. Ükski teine erakond sellega hakkama pole saanud. Demokraatia seisukohast on see ääretult oluline, sest kui keskerakonnaga peaks midagi juhtuma, siis võidavad sellest äärmuslased – Eesti valijad võtab üle EKRE ja venekeelsed valijad võtab üle mõni Kremli-meelne partei. Sarnane stsenaarium on toimunud Ungaris ja Poolas,” seletab Tõnis Saarts.
Hea küll, liberaalist politoloog ei saanud ilma, et panna kremlimeelsed parteid EKRE-ga ühte patta – see on muidugi naljakas, aga peavoolumeedias üks kõige sagedamini esinev analüütik ei tohiks ju olla naeruväärne.
Viimase Saartsi väite „sarnasest stsenaariumist” Ungaris ja Poolas võhiklikkus on lausa monumentaalne: kus nägi Saarts Ungaris ja Poolas massilist vene valijat?
Ungaris elab suhteliselt vähe venekeelseid – mitteametlikel andmetel on seal umbes 50 000 sellist inimest, ametliku statistika järgi aga alla 4000 venekeelset, neist 80% Ungari ja 20% Venemaa kodanikud. No ei ole palju 10 miljoni ungarlase kohta ja ei ole ligilähedaseltki võrreldav Eesti olukorraga.
Venelased Poolas (Rosjanie w Polsce) on rahvusvähemustest suuruselt alles seitsmendal kohal pärast sileeslasi, kašuube (kaszёbid, poolakate subetnos), sakslasi, ukrainlasi, valgevenelasi ja mustlasi. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli venekeelseid seal umbes 13 000 inimest, kusjuures 2021. aasta rahvaloenduse andmeil elas Poolas 38 179 800 inimest, kellest 96,74% pidasid end etnilisteks poolakateks ja 97,8% kodukeel oli poola keel. Lisaks elas välismaal umbes 20 000 000 poolakat. Poola on maailma üks mononatsionaalsemaid riike.
Kuidas võib tuntud politoloog olla selline diletant? Aga milleks Eestis ongi vaja olla omal alal pädev, kui sa vaenad rahvuskonservatiive ja teenid liberaalvõimu.“
Ega ülalmainitud politoloog pole ennast kõhvitsenudki, et oma absurdset väidet parandada, vabandamisest rääkimata. Kirjutab edasi, kolistades ämbreid jalgadel.
Ajas pada, ajab veel.
+ + + + + + +
Eile avaldaski Postimees selle väljaande „vene poole pealt“ tulnud loo „Inimeste usaldus üksteise ja riigi vastu päästab Ukraina“.
No ei ole võimalik… Ukrainat päästab kõigepealt korralik Lääne relvaabi, sest üksteist ja riiki usaldavad ukraina poisid lähevad vasturünnakule, olles täiesti kaitsetud õhust. Need lääneriikide pidevad sünnituspiinad Kiievile soomustehnika ja lennukite andmise asjus on üks häbiväärsemaid asju üldse. Ukrainlastel ei jätku laskemoona, ja jutt, et läänlaste laod on tühjad, on jabur. Tahtmise korral võib lääne sõjatööstus toota puudujäävad mürsud ja raketid väga kiiresti. Veel ka need hädised sanktsioonid, millest peetakse poolenisti kinni. Spordijuhtide uskumatu alatus, kui lubatakse rahvusvahelistele võistlustele ukrainlaste vere kulul jõusaalides peeretavaid fašismi toetajaid. Just sellise silmakirjalikkuse ja argpüksluse tõttu kaotasid elu kümned, kui mitte sajad tuhanded oma kodu kaitsvad ukrainlased – nii sõdurpoisid kui tsiviilelanikud. Ja viidi orjusesse tuhanded ukraina lapsed.
„Ukrainas on ühiskond erinevalt Venemaast üles ehitatud horisontaalselt ja see on võti, miks tekib Ukraina poliitiline rahvus ja miks Ukraina jääb püsima,“ kirjutab Postimees.
„Võti, miks tekib“ – jälle Buratino lood. Venemaa oma vertikaaliga teeb naaberriikidega, Aafrikas ja mujalgi, mida iganes tahab, võttis osa Gruusiast, osa Ukrainast. Varsti on pool „horisontaalset“ Prantsusmaad leekides, Venemaal aga toimuvad kõikjal lõbusad festivalid ja muud meelelahutusüritused, manifestatsioone ei ole üldse, Putini ja tema sõja toetus elanikkonna seas on üle 80 % (ja ma ei tea, kas see on ikka liialdus), see „vertikaalne“ rahvas on ühtsem, kui läänelikumad „horisontaalsed“ ukrainlased, seda enam et ainuüksi Eestis redutavad diviiside kaupa rindekõlbulikud ukraina mehed.
Postimehe vene poole töötaja jätkab: „Üks mu haritud ja tark tuttav Tallinnas ütles kaheksa aastat tagasi, et Ukraina varsti laguneb. Vaidlesin talle siis vastu, et Venemaa lagunemine on tõenäolisem.“
Selliste autorite häda ongi selles, et nende saladuslikud nimeta tuttavad on ilmtingimata targad ja haritud, sest autorid ise on millegipärast veendunud, et nad on ka targad ja haritud. Nagu mingi aksioom: te peate mind ja minu sama geniaalseid tuttavaid respekteerima.
Aga neid „haritud ja tarku tuttavaid“ on kõik Lasnamäe pingikesed täis. Mõni politoloog koob sokki, mõni arvustab „langenud noori“, ja kõik nad räägivad: „Aga Solovjov eile ütles“… „Aga Kiseljov täna teatas“… „Aga Zahharova tegi avalduse“… „Aga Toom on tubli“… „Aga Peterson on kangelane“ jne.
Postimees oleks võinud tõlkida eesti keelde näiteks hoopis vene poole peal hiljuti ilmunud Ilja Zverevi loo sellest, et siinsed venekeelsed väljaanded oleks mõistlik lihtsalt kinni panna, sest muidu milleks peaks keegi eesti keelt õppima?
Aga kus sa sellega – äkki siis Kaja Kallas nõuab oma vene toimetusele antud miljonid tagasi?
+ + + + + + +
Suur ilus pidu on lõppenud ja pinnale on taas kerkimas igasugused hämarad olevused. Nagu Hando Runneli luuletuses „Keldrikakand, kena kakand, keldris söönd ja keldris kakand“ (kuulakem ka Ruja samanimelist lugu).
Õhtulehes ilmus Ekvard Joakiti lugu (nimi ei riku meest, kui see on muidugi mees) „Jätke juba rahule. See ei tähenda Eesti mahamüümist, kui laulupidu külmaks jätab“.
Eesti on õigusriik, ja kui ükskõik mis nimega kodanikku või mittekodanikku ahistatakse ja rünnatakse, kaitseb teda Eesti politsei. Ma ei ole meedias küll lugenud, et keegi tülitaks mingit Ekvardit sellepärast, et talle koorilaul ja rahvatants ei meeldi. Kaebaja viitab küll sotsiaalmeediale, aga Õhtuleht on ju ajaleht, mitte mingi trollide foorum.
Klaarigu Ekvard oma arveid foorumites, kus ta ilmselt jäi mingis vaidluses oponentidele haledalt alla ja nüüd siis äkki lajatas neile ajalehega. Oma endise lehe probleemist saan ma inimlikult aru – hapukurgihooaeg, kuid ka täitematerjalil võiks olla mingisugunegi kvaliteedi miinimum. Ärge killustiku asemel muda küll kasutage.
+ + + + + + +
Postimees on samuti hapukurgi hooaja kammitsais ja täidab ruumi mitte ainult diletantide politiseeritud loba, vaid ka hästi kollaste lugudega.
Täna ilmus seal üleskutse „VAATA JA VÕRDLE / Uskumatu sarnasus! Kethi Uibomägi kehastus Marilyn Monroeks“.
Kui juba nii familiaarsekt nõuti, siis kohkusin, vaatasin ja võrdlesin. Ärge siis pahaks pange.
Lisatud fotod on muidugi kohutavad. Marilyn Monroe võlu seisnes ka selles, et temas polnud mitte midagi bitšilikku ega vulgaarset, tal oli tõesti õrn ja armas nägu. Kui vaadata aga Uibomäe irvet ja pahelist alalõuga… no kui Marilyn oleks elus ja keegi tahaks teda solvata, siis see variant oleks ehk loogilinegi, kuigi, jah, jõhker.
No mitte midagi ühist, v.a. sugu, valged juuksed ja kleidid. Kuid Kethi Uibomägi võiks meie p.residendile esineda küll.
Sorry, ise palusite…
Ivan Makarov