05.07.2023
Agressiivsed feministid harjutagu ennast selle vaatega
Kui räägitakse Kadrioru institutsioonist, siis tulevad paraku meelde üksteise järel suletavad eesti koolid: ajal, kui laste õppimisvõimalusi päästaks sadakond tuhat eurot, õgib ablas presidendikantselei umbes 6-8 miljonit aastas.
Kasutegur on aga naeruväärne: mõned lapsikud avaldused ja nende vahele jääv regulaarne kvartali pikkune uneaeg. Eesti p.resident on sõltumatu selles mõttes, et temast ei sõltu mitte kui midagi. Milleks siis maksta?
Aga absurd jätkub: tänases Eesti Ekspressi loos „Urmas Jaagant: presidendi umbsõlm, mida keegi harutada ei taha, aga millele on olemas loogiline lahendus“ püstitatakse õigeid küsimusi, aga vastamise asemel sogatakse vett EKRE asjasse segamisega. Kõlav legendaarne nimi, peavoolumeedia poolt genereeritud „vaenlase kuju“, ja klikid tulevad.
Presidendiprobleemi loogilist lahendust pakkus korduvalt veel mõtleja Ahto Lobjakas: koondada see mõttetu ametnik koos sama mõttetu ametikohaga.
Aga tsiteerime Jaagantit:
„Seda ei kavatse ma sallida,“ ütles president Alar Karis, kui kuulutas välja kaheksa riigikogus valitsuse usaldusküsimusega seotud hääletust läbinud seadust. Paraku ei kavatse teineteist vähimalgi määral sallida ka peaministripartei Reformierakond ja opositsiooni juhtiv erakond EKRE.“
Sellist olukorda, kui Karis kuulutab korraga kaheksa läbisurutud seadust, torisedes, et ta ei kavatse seda sallida, defineeritakse Leopold von Sacher-Masochi nime järgi masohhismina. Masohhism on naudingu saamine alandusest, piinatavaks olemisest, muudest kannatustest. Eks see üks parafiilia liike ole.
+ + + + + + +
Venelastel on olemas eeldatavasti Esimese maailmasõja aegne vanasõna: „Komu – voina, a komu – matj rodna“ ehk „Kellele sõda, kellele lihane ema“.
Peetakse silmas marodöörlust, teiste rahvaste paljaksröövimist, varastamist omaenda armees, suhteliselt uue asjana inimorganite müüki jne. Tänu sõjale jäädi ka näiteks võimu juurde kui riigis olid asjad päris halvad ja rahvas rahutu, alustati mõni sõda ja suunati rahulolematud rindele,kus nad said õnnelikult surma.
Venemaa sõda Ukraina vastu osutus teatud mõttes „lihaseks emaks“ ka meie reformierakonna jaoks, sest praktiliselt igale kriitikale ja teravale küsimusele nii Riigikogus kui ka mujal vastas peaminister Kaja Kallas, et süüdi on Putini sõda. Kõik oravate ja nende liitlaste sigadused ja Eestit hukutavad vead kirjutati sõja korstnasse.
Seepärast ütleski Alar Karis president Zelenskile, et nende sõda on ka meie sõda. Sellepärast saigi Kaja Kallas välismaal hüüdnime „sõjaprintsess“. Sest kuulutades Venemaale sellist õnneks veel veretut sõda, sai sõjaolukorraga mätsida kinni kõik Eestis toimuvad seadusetused. Ime veel, et Mihkelsoni, samasooliste abielu ja Lehtme asjus ei viidatud Putini sõjale, nagu näiteks elektrihinna, inflatsiooni ja Nursipalu juhul.
Sõda ei paista olevat kuri ka näiteks Saksamaa jaoks. Ajal, kui vene terroristlikud väed saadavad Ukrainas korda omaaegse Berliini hõivamisele järgnenud võika vägivallaga sarnaseid asju, jätkavad haugi ajaloomälu ja murtud selgrooga sakslased rõõmsalt äri Venemaaga.
Bild teatab: eelmisel aastal kandsid saksa firmad Venemaa eelarvesse kõikide Euroopa Liidu riikide hulgast kõige rohkem raha. Enne sõda tegutses Venemaal 371 saksa kompaniid, praegu on neid ikka veel üle mõistuse palju – 262. Me siin Eestis tühistasime Andres Mustoneni – jah, asja eest, aga tema esinemine Siberis oli ikkagi hoopis muust kaalukategooriast, kui saksa firmade poolt Venemaa eelarvesse möödunud aastal makstud 402 miljonit dollarit. Ja keegi neid Kippeleid-Engelsvärke seal Saksamaal isegi ei noomi.
Ainult USA maksis venelastele rohkem makse, mis paneb samuti mõtlema. Sõjaga lahkusid Venemaalt Siemens, Daimler ja Wella, aga sinna jäid äri ajama sellised hiiglased, nagu Metro, Bayer, BMW, Hochland, Robert Bosch, Knauf Gips jpt. kes on sisuliselt Venemaa agressiooni sponsorid. Kasutades oma konkurentide lahkumist Venemaa turult, kasvatasid mõned sinna jäänud firmad oma tulusid oluliselt.
Ukrainas Leoparde tabavad venelaste raketid on ostetud-toodetud ka saksa raha eest. Selle raha eest mineeritakse ja lastakse õhku tuhandeid ruutkilomeetreid pinnast koos kogu elavaga.
Eesti mutikesed aga ostavad muudkui uusi konteinereid, et sorteerida oma paar kilo prügi kuus.
+ + + + + + +
Kala püütakse kõige paremini sogases vees, ja seda eriti meie piirilinnas Narvas, kus Eestit eraldab Venemaast meie kõigi õnneks lai jõgi.
Selle juhid on aastakümneid kasutanud ära linna igas mõttes piiripealset olukorda. Muide: palju õnne keskerakonnale, Jevgrafov on teie partei kuulsusrikast ajalugu arvestades igati vääriline vahetus Stalnuhhinile, tõeline sovett ja „vabastajate“ kummardaja. Toomi lemmik.
Aga sotsid on ka punalauristinide ürituse ustavad jätkajad. Õhtuleht rõõmustas just looga „Katri Raik: saladuskatte all võin öelda, et narvalased on kõige paremad eestlased“.
Eks Raigil on veel nõukaajast pähe kulunud vene lauluke „po sekretu vsemu svetu“.
Kui narvalased on kõige paremad eestlased, siis neid armuliselt juhiv Raik ise on ju lausa eliiteestlane, andke talle tõumedal. Eriti eestlane oli ta jaanipäeva linnaüritusel tolles Venemaa lipu värvides liibuvas kartulikotis, mida ta ilmselt kleidiks pidas.
Raik võiks astuda „parempoolsete“ ridadesse, sest Siim Valmar Kiisler ju ütles, et tema jaoks on iga roheline antennikestega tulnukas eestlane, kui eesti keelt oskab. Raik ju oskab.
Vahel tahaks öelda, et „Siim“ ja „Kiisler“ on nagu diagnoos, aga kindlasti on valdav enamus selliste nimedega inimesi siiski ausad eestlased.
Katri Raik peab siis kõige parimateks eestlasteks kõiki neid, kes tanki otsas tittesid tegid. Ja „halvimate“ eestlaste jõukusid tema parteikaaslasest Läänemets ei lubanud Narva, et vältida venelaste läbipeksmist ja pommide panekut Isamaa poolt.
Punased klounid, mis rahvas selline on, kes teile hääli jagas?
+ + + + + + +
Venemaal aga mõistis Krasnojarski kohus eile 17 aastat vabadusekaotust 19-aastasele feministile Polina Dvorkina’le.
Krasnojarski krai prokuratuuri riiklike süüdistajate osakonna prokurör Nikolai Aulov teatas ajakirjanikele, et tegemist on esimese feminismi ideoloogiast tingitud massimõrvakatsega Venemaa ajaloos. Polina Dvorkina lasi maha oma isa ja ründas lasteaeda, kus avas tule, püüdes „tappa kõik poisslapsed“, kuna tema väitel „nad kõik on süüdi“.
Lasteaias viibisid 3-4-aastased lapsed.
Head eesti vanemad, varsti on meie lasteaiad just igasuguste feministide, laulvate „nokutädide“ ja LGBT õpetlaste päralt. Venemaal määrati poisslapsi tappa kavatsenud ärapööranud feministile 17 aastat vangistust ja sundravi, meil aga tegutsevad temasugused süvariigis juhtivatel kohtadel ja kavatsevad veenda lapsi, et need ise laseksid ennast lõigata.
Ivan Makarov