26.06.2023
Klistiirikoalitsioon
Prigožini-Putini-Kadõrovi vempe on parem uurida mõne viisakama Venemaa uudisteagentuuri uudistest – selliseid seal isegi on. Ilma rumalate spekulatsioonide eesti peavoolumeedia kuulujutte tootvate „julgeolekuekspertide“ esituses ja lõputu venekeelse ropu sõimuta Prigožini suust.
Sattusingi juhuslikult värskele loole fontanka.ru rubriigist „Doktor Piter“, millega oleks äärmiselt kasulik tutvuda anaalseksi pereväärtuseks seadustanud Kallasel, Läänemetsal ja Hussaril. Nad ju soodustavad perverssusi riiklikul tasemel, aga oma hoolealuste tervisele ei mõelnudki. Kuid omasooliste abielusid ja peresid lubava seaduse lisades ja eriti rakendusaktides peaksid olema lahti räägitud ka ohutustehnika nõuded.
„Esimene tingimus: mõlemapoolne nõusolek. Kui naisel (tegemist on Venemaa allikaga – I.M.) on valus ja ta talub seda, surudes kokku hambad, aga pärast tuleb proktoloogi juurde anaalsete pragude ja rebenditega – see ei ole hea. Tähtis on eelnev ettevalmistus: ideaalis on vaja teha puhastusklistiiri. Ei ole vaja koonerdada libestiga – see aitab minimiseerida soole limaskesta traumeerimist. Ja põhiline: tuleb tegutseda ettevaatlikult. Pidage meeles, et sfinkter ehk sulgus – see on lihas, ja liiga järsu venitamisega on seda kerge vigastada,“ kirjutab arst.
Ilmselt Eestist Peterburgi saabuvate reformierakondlastest, sotsidest ja hussariitidest turistide ootuses. Sinna kanti on juba välja saadetud mõned „surematu polgu“ aktivistid, ilmselt näitasid nad end ka venelaste jaoks ootamatust küljest.
Seoses Eesti koalitsiooni pedepoliitikaga tuleb meelde episood surematust raamatust: „Sveik, täielik dieet, magu kaks korda päevas tühjaks pumbata, kord päevas klistiir, ja siis vaatame, mis edasi. Esialgu viige ta aga ambulantsituppa, pumbake tal magu tühjaks ja tehke talle, kui ta toibub, klistiir, aga üks mehine klistiir, et ta kõiki pühakuid appi hüüaks…“.
+ + + + + + +
Pärast eilset Aktuaalset kaamerat, kus mulle veerand tundi pritsisid näkku tiblaila Venemaa räpaseimad sõjaroimarid ja eesti keelt kõlas võrreldes vene keelega sama palju nagu Narvas, lülitasin täna hommikul arglikult sisse Kanal 2.
Käis saade „Laulud sõdurile“ ja Maarja-Liis Ilus esitas professionaalselt ja meeldivalt oma edukat eurolaulu. Paraku oli tema partneriks laval mitte vana proff Ivo Linna, vaid Jüri Pootsman. Üllatav, et sel Jüril esiteks ei ole lauluhäält, teiseks ei oska ta üldse laulda (ERR-i ühe kuulsaima helirežissööri privaatselt öeldud väide), kolmandaks pole vajalikku artikulatsiooni, neljandaks puudub igasugune isikupära. Selliseid halle taidlejaid ei tasuks ikka sõdurite ette lasta, mõtlesin mina.
Siis aga tuli lavale Mihkel Raud, elektrikitarr käes, nagu Slashil, ja pea, nagu haavapuu känd, millelt on sammal karuoti poolt maha kistud.
Esitamisele tuli „Sõdurilaul“ ehk „musta pori näkku“, mille sõnade ja viisi autor pidi olema Eno Raud.
See oli tüüpiline nõukogude siseturistide kolme duuri laul taigas, mida oli kiiremaks keeratud ja millegipärast elektrikitarr lisatud. Seades puudusid vaid õelate taigasääskede tapmise laksud.
Selliste vene „dvorovaja pesnja“ tüüpi tšastuškade puhul aga oli reegel, et neid esitati ikka mõnevõrra mehisemate, mitte aga nohuste häältega.
Poole pealt lülitasin NCIS-ile, kus mehed on meeste moodi ja vaatavad säravate silmadega ilusate tarkade naiste poole, ning vahel kõlavad ka laulud, mille esitajateks ei ole mitte meie „superstaarid“, vaid professionaalsed lauljaisiksused.
+ + + + + + +
Mõned aastad tagasi kirjutasin ma Objektiivis („Teisel pool mõistust“) sellest, et Eestit kogu oma elu vabaks laulnud, aga Laulva revolutsiooni ajaks lavalt kõrvale tõrjutud Urmas Alenderil ei oleks praeguses Eestis midagi teha: „Loomata ja laulmata imelistele ballaadidele mõtlemisest valusam on tõdemus, et tänases Eestis poleks Urmas Alendril muusikuna olnud tema väärilist kohta, kuna ta oli eesti rahvuslane.“
Ka Jaak Joala oli eesti rahvuslane, kuigi tänapäevanigi armastatakse teda tembeldada EKRE „Kremli ööbikuks“, nagu praegu EKRE-t, mis on Jaagu konkurentide ja punaametnike väljamõeldis, mitte eestlaste hinnang (kehtib ka ekrevastase oravakampaania kohta). Täna avaldas Õhtuleht kordusloo Jaagust „Jaak Joala päev enne surma: „Sellele planeedile ma enam tagasi ei tule“:
„Jaak Joala oleks tänavu 26. juunil tähistanud 73. sünnipäeva. Õhtuleht taasavaldab artikli, mis ilmus esmakordselt laulja 70. sünniaastapäevaks. „Jaak oli sooja südamega armastust otsiv poisike – kuni surmani. Süda haigestus tal liigsest muretsemisest, sest ta tahtis täiuslikkust kõiges,“ rääkis Jaak Joala esimene abikaasa Doris kuus aastat tagasi Eesti Ekspressile. Laulja pani armastuse ka oma lauludesse, aga oma rahva armastust ta elu lõpuaastatel ei tunnetanud,“ meenutab Õhtuleht.
Kui Jaak kuuleks praegu, kuidas tema poolt igaveseks lauldud poeesiat ja muusikat lörtsivad tänapäevased „staarikesed“, sooviks ta mitte teisele planeedile, vaid lausa teisse galaktikasse.
Meie aga jääme siia. Mõned jäävad, et lagastada, aga päris eestlased jäävad, sest see on meie kodu. See on meie Eesti.
„Eesti – kauaks teda veel?“
Ivan Makarov