30.07.2023
Venemaa vahepealne „president“ ehk Vladimir Putini kurjustav käpiknukk Dmitri Medvedev, kes on praegu agressorriigi julgeolekunõukogu aseesimees, ähvardas täna maailma tuumarelva kasutamisega.
Täna seoses Venemaa sõjalaevastiku päeva ja öise droonirünnakuga Moskvale postitas Medvedev lubaduse kasutada tuumarelva „Venemaa territooriumi võõrandamise juhul“.
„Venemaa territooriumi“ all mõtleb Medvedev Venemaa poolt hõivatud Krimmi ja teisi okupeeritud Ukraina alasid. Ta lubas, et kui Ukraina armee vasturünnak NATO abil õnnestuks, rakenduksid Venemaa sõjalise doktriini reeglid ja käiku läheksid tuumarelvad, „kuna teist valikut lihtsalt ei jää“.
Seoses sellega väitis Putini sabakont, et „vaenlased peavad palvetama meie sõdalaste eest“, kuna vene sõdurid „ei lase puhkeda ülemaailmsel tuumatulekahjul“. Medvedev läks ka konkreetseks, mainides väidetavalt piiramatu tegevusraadiusega mehitamata allveeaparaati „Poseidon“, mis on 20 meetrit pikk 100-megatonnise tuumalaenguga torpeedo, mis on omasugustest 30 korda raskem. Lõhkedes USA ranniku lähistel tekitaks see kuni poole kilomeetri kõrguse tsunami, mis hävitaks kõik kuni pooleteise tuhande kilomeetri kaugusel rannast, saastades lõplikult ranniku ja tekitades ka vulkaanide purskeid.
Selline siis hommik täna Kremlis.
+ + + + + + +
Keskerakond jätkab oma võimu põlistamist: äsjasele uudisele uue Moskva õigeusukiriku propagandakeskuse ehitamisest Lasnamäele, mis kõik algas Savisaare ja FSB-Jakunini romantilisest suhtest (uut projekti toetas Tallinna linnavalitsus), järgnes teade Hanon Barabaneri mälestustahvli tänasest avamisest aadressil Kivila 18.
„Mul oli suur au olla härra Barabaneriga tuttav ning tean omast kogemusest, et tegemist on oma aja suurkujuga. Ta osales aktiivselt poliitilises ja avalikus elus ning tema panus nii Eesti hariduse edendamisse kui ka teadusesse on hindamatu,“ ütles Lasnamäe linnaosa vanem Julianna Jurtšenko. Ta lisas, et viimastel aastatel on Lasnamäe Linnaosa Valitsus paigaldanud mitmele kuulsale Lasnamäel elanud avaliku elu tegelasele mälestustahvli ning kindlasti jätkab linnaosavalitsus antud projektiga ka tulevikus,“ teatab tallinn.ee.
Loodetavasti ei ole tulevik ikkagi keskerakonna päralt, muidu leiame mõne aasta pärast seinalt veel mõne punaprofessori või alekseisemjonovlase autahvli, sest selliseid on „Tallinna aukodanike“ hulgas veel küll ja uuedki tulekul.
Mis puutub Barabanerisse, siis tema küll ei mänginud mitte mingit erilist rolli „Eesti hariduse edendamises ja teaduses“, sest tema ajas ikka „Eesti deindustrialiseerimise katastroofi“ Kremli häma ja tegutses valdavalt venekeelses ruumis, kuna eesti meedia ja teadusringkonnad teda absoluutselt ei aktsepteerinud. Tema juhitud kõrgkool Ecomen filiaalidega Ida-Virumaal ja raja taga lõpetas oma eksistentsi skandaaliga, kuna haridusministeerium tuvastas, et seal antud haridus oli ebakvaliteetne. Kohe algas kisa, et Ecomeni lugu on vene keele ja hariduse vastu suunatud russofoobide operatsioon.
Ja veel: Tallinna linnavalitsus ilmselt iga kord ei adugi, keda edutab ja kelle mälestust jäädvustab. Aukodanike nimekirjas Tallinna linnavalitsuse portaalis on Barabaneri tutvustust illustreeritud hoopis teise inimese fotoga, kes meenutab kangesti nooremapoolset Ike Volkovit. Aga ma võin ka eksida, kuna ei ole pädev arhitektuuri ja kukerpillinduse vallas ega ole fänn ka.
„Estljandskija Vedomosti“ (rodina.ee) oma järelhüüdes „Eesti internatsionalistteadlase Hanon Barabaneri mälestuseks“ (toto tehtud Sputniku stuudios) kirjutas muuseas järgmist (ПАМЯТИ ЭСТОНСКОГО УЧЁНОГО-ИНТЕРНАЦИОНАЛИСТА ХАНОНА БАРАБАНЕРА – ‘ЭСТЛЯНДСКIЯ ВѢДОМОСТИ’/RODINA.EE):
„Eestikeelsed väljaanded ei osutanudki tähelepanu meie riigi väljapaistva esindaja surmale. See näitab, kui kurdiks jääb kohalik etnokraatia meie riigi kolmandiku ehk vene/venekeelse elanikkonna probleemide suhtes, kui ükskõikseks. Selle elanike osa diskrimineerimise ja mured on Hanon Barabaner tõstnud kilbile üle 30 aasta, kusjuures kõigil erinevatel tribüünidel kõigi erinevate organisatsioonide nimel. Ja tegi seda erinevalt teistest liidritest eriti eredalt ja veenvalt… Hanon Barabaner oli tõeline internatsionalist, russofoobide, antisemiitide ja vene šovinistide vaenlane… Ta igati rõhutas vene kohaloleku positiivse mõju Eestile nii tsaari ajal, esimese Eesti Vabariigi ajal kui ka nõukogude ajal, mis õpetas eesti ühiskonda olema rohkem sallivad teisi rahvuseid esindanud Eesti elanike suhtes“.
Selle järgi otsustades tegeles lahkunu eestlaste ohjeldamatu mustamisega, valetades kõikjal venekeelsete diskrimineerimisest Eestis. Lisaks on see vana anastajate, okupantide ja küüditajate jutt: venelased tõid metsikutele eestlastele kultuuri ja sallivuse iga jumala kord, kui siia rüüsteretkele tulid.
Sellisele tegelasele avas siis Jurtšenko täna Lasnagorskis mälestustahvli. Ja enne kui keskerakond, kes on Tallinnas sisuliselt üks ja ainus „vene tiib“, ei muutu korruptsioonipesast ja Jedinaja Rossija filiaalist normaalseks Eesti erakonnaks, või ei kao maamunalt sootuks, jätkub see internatside tsirkus kuni eestlaste pealinna täieliku taasokupeerimiseni.
+ + + + + + +
Eestlased aga ei tee venestamisest suurt numbrit, sest välismaalt tuli meie meelt lahutama eesti päritoluga perse. Eriti meeliülendav ongi see, et antud kehaosa kuulub kaashõimlasele. Nii et praegusel persevaesel ajal Eestis on meil mida vaadata. Ja kas pole siis soe tunne: see on ju meie koduperse – lösutanud aastaid välismaa kuumadel randadel, tuli ta armuliselt kodu-Eestisse ja täidab oma kuldse sisuga meiega ühist kanalisatsiooni! Mille kaudu meie persed ühinevad järelikult teiste Eestit ohutult kauguselt armastavate persetega üheks suureks kodumaad armastavaks perseks. Ja kallis Eestimaa praegu ongi suures-suures perses.
Kui keegi praegu pahandab, et ma kasutan siin eesti sõna „perse“, siis mingu sinnasamusesse. Iga jumala päev kostitab eesti peavoolumeedia mind kümnete persetega. Nii valgete kui ka mustade (selles mõttes et musta värvi). Ja mitte ainult ülekantud tähenduses. Mind jõllitavad lõputud irvitavad kannikad. Nemad võivad mulle näidata seda kohta päevast päeva, mina aga ei tohi nimetada õige nimega seda, mida ma näen
Legendaarne nõukogude juudinäitleja Faina Ranevskaja vastas, kui talle tehti märkus, et vene kirjanduskeeles puudub sõna „žopa“: „Kummaline: sõna pole, aga žopa on“.
Loomulikult ei hakka ma siin neid eesti „sõltumatu“ peavoolumeedia pildikesi reprodutseerima, kuna tekkib autoriõiguste küsimus: kellele kuulub kirjade järgi see või teine tagument, kes on selle sünnitanud, nuumanud, kinni maksnud ja kuldse pakkimisnööri kannikate vahele ostnud.
Ühest asjast ei saa ma aru: miks peaksite teie, kallid eestlased, tundma uhkust, nähes teid välismaal esindavat perset? Kas te teete üldse vahet? Ja kas teile ei tundu, et teile näidatakse ilget fotošopitud tselluliiti? Hea küll, Silver Meikar jooksis seal Brüsselis ringi naturaalselt porgandpaljana ja nii kiiresti, et ujumisbasseinist väljunud araablased ei saanud teda paraku kätte.
Aga äkki hiljem said, meile ju kõike ei räägita.
Ivan Makarov