27.06.2023
Astuks reformierakonda, siis ammuks, nagu tahaks!
Meie põllumaade okupantidel on mure. Nagu vahendab ERR, Tartu külje all asuva Ülenurme uuselamurajooni elanikud kurdavad, et „juba kolmandat suve pole neil õiget öörahu olnud, sest naabruses asuval poldril mahlast rohtu nosivad veised ammuvad häirivalt valjult. Poldri külje all Mõisniku tänaval elav Kätlin Anier väitis, et veised häälitsevad niivõrd häirivalt, et ei lase sõna otseses mõttes teda, aga ka naabreid veel viiest majapidamisest magada, kirjutab Tartu Postimees. Kambja vallavolikogu liige Tarmo Kleimann, kes elab samuti Mõisniku tänaval, ütles, et ta ei näeks probleemi, kui veised häälitseks nii-öelda normaalselt, aga praegu loomad sõna otseses mõttes karjuvad.“
Olen lapsest saati harjunud sellega, et kanad kaagutavad, koerad hauguvad, lambad määgivad, lehmad ammuvad ja riiakad inimesed õiendavad. Minupärast võiks see kõik nii jäädagi.
Aga see, et Ülenurme sisserändajad ehk uusasukad hakkasid nüüd kituma põliselanike ehk lehmade peale, on ju meie elanikkonna uus normaalsus: sissesõitnud neegritele ei meeldi, mis pilguga eestlased neid vaatavad; sissesõitnud moslemitele ei meeldi see, et eesti koolides pakutakse sealiha; sissesõitnud venelastele ei meeldi eesti keel jne.
Ka maakohta Ülenurme oma hütte ehitanud ja selleks viljakandvat maad äralagastanud uuselamurajooni elanikud harjutavad vilepuhumisseaduse vastuvõtmiseks lehmade peal. Vaadake, eesti keelt ja meelt sandistava ülikooliga linna elanikud, need lehmad ei tulnud ju teie juurde südalinna, et seal teie täissülitatud rohealadel konisid mäluda ja ammuda. Hoopis teie tulite nende maale. Kui te ei suuda isegi lehmadega rahus elada, kuidas siis kannatavad teie enda pärast teie naabrid! See, et te ise igal pidupäeval ja nende vahelgi tapate kogu elava eluisu oma räuskamise ja nürida sülditümpsuga, mürgitate keskkonda grillimise suitsuga, mis on lehmade jaoks nagu Auschwitzi korstnatest tulnud õõvastav vine, täristate iga jumala päev oma muruniidukeid ja raiskate defitsiitset vett mõttetult pügatud umbrohu kastmiseks, lehmadele ka ei meeldi. Nende piimatoodang ja kaalu juurdekasv kannatavad, närvid on läbi. Nemad toovad teie lauale kohvikoort, piima, juustu ja muid delikatesse, ja siis selline tänu?
Vaadake toda tõelist algupärast filmi „Siin me oleme“. Seal on ka juttu inimestest, kes „hoolitsevad vastikute lehmade eest“. Ja kes lõpuks küsivad, et kas neil kästakse nüüd loomad ära tappa? Aga see Kambja vallavolikogu liige Kleimann, kes elab Mõisniku tänaval, on siis mingi spetsialist, kes teab, mis on veiste „normaalne häälitsemine“? Arendagu edasi Balti turgu Tallinnas ja vahel mõelgu sellest, kust selle lettidele kaup tuleb.
+ + + + + + +
Kui Ülenurmel võtavad lehmadelt maad üle linnavurled, siis Aseri aleviku võtavad inimestelt üle mingid ususektid. Vene Postimees avaldas loo „Jumalakene meid kaitseb: pühad konfliktid Aseris“.
Selgub, et mingid jumalasulased hõivavad seal muudkui maid ja kinnisvara ning just lõikasid läbi kohalike elanike rajakese, sest see kulges mööda jumalaasemike maid. Kohalikud ei saa seal enam kõndida ja peavad iga kord suure ringi tegema.
Kui ajakirjanik üritas pildistada uut pühakohta, ilmus välja mingi Nikolai, kes nõudis aru, miks leheneegrid seal pildistavad. Nikolai selgitas, et see on nüüd kiriku omand ja kirik võib seda maad tarastada. Ja ütles kohalike rahulolematuse kohta: „See on jultumus – nõuda raja tagastamist! Me ostsime selle koha ja võime siin teha, mida tahame!“
Nikolai hoiatas ajakirjanikke juhuks, kui lugu jõuaks meediasse: „Ei ole vaja artiklit kirjutada, jumalakene astub meie kaitseks välja!“
Aseri elanikud on juba lolliks minemas, sest seal elab kõigest tuhatkond inimest, keda iga nurga peal tülitavad mingid usuhullud, kuna 1000 elaniku kohta on seal juba 5 kirikut. Ainuüksi mingile „jumalaotsijate“ usulahule kuulub seal juba 20 kinnisvara objekti. Viiest kirikust üks on Moskva alluvusega ja ühe päritolu on üldse teadmata. Vallavolikogulane, mingi kohaliku ameti asjapulk Lembit Talli vastas lehele, et kõik on korras, Eesti on vaba maa, las aga ostavad.
Aseris on praegu nii palju usuasutusi, et see meenutab juba „12 tooli“ alguses kirjeldatud linnakest: „N. maakonnalinnas oli nii palju juukselõikamisettevõtteid ja matusebüroosid, et näis, nagu sünniksid linna elanikud vaid selleks, et lasta endal habet ajada, juukseid lõigata, vežetaaliga pead pesta ja otsekohe surra“.
+ + + + + + +
Meie kollasele peavoolumeediale visati jälle üks pirakas kont järamiseks, seekord ühes tükis püha isa kujul. Ei, tegemist ei ole mitte „viimse reliikvia“, vaid elusa vaimulikuga.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) valitsus peatas 1. septembrini vaimulik Jaan Tammsalu tegevuse Tallinna Jaani koguduse õpetajana. „Meil on põhjust kahtlustada Jaan Tammsalu abielurikkumises,“ ütleb EELK peapiiskop Urmas Viilma.
Nüüd on peapiiskopil ka raadios käidud ja mujalgi selgitusi antud. Veel rahvastikuministri nõunikuna olen ma kuulnud arvamusi, et Urmas Viilmaa on ülemäära edev ja meediamaias mees. Terve meie litsakas peavool on nüüd selle õnnetu Tamsalu pilte ja tema naistega seiklemiste üksikasju täis.
Urmas Viilma on muidugi agar karistama küll patustanud meest, kuid patustanud jumala loomulikul teel ehk naistega. Resoluutselt astuda vasakliberastide jumalat ja perekonda teotava ning kristlasi solvava pedeseaduse vastu Viilma ei julgenud – niigi pandi riigi poolt üks kirikuga koostööorgan kinni.
Ristil märatseb juba aastaid mingi homoseksualismi propageeriv preester Annika Laats, aga keegi teda selles jälgis tegevuses ei kutsu korralegi, kuigi ta mürgitab usklike kergeusklikku hinge.
Ja nüüd äkki sellised resoluutsed sammud Tamsalu suhtes! Olete kangelane, peapiiskop!
Jaan Tamsalu karistamise põhjuseks on mitte see, et ta armastab naisi, sest püha kirik oli alati olnud koht, kus tehti hullematki poiste ja muude lastega. Kui Tamsalu oleks heitnud ühte võõra mehega ja astunud kindluse mõttes ka reformierakonda, oleks ta praegu Viilma enda ametikohal. Sest meie riik ongi just nii amoraalne oma Mihkelsonide, Lehtmete, Vaherite, Pentuste ja teiste oravate pühade lehmadega.
Ivan Makarov
Meie meedias tekitatakse mõnede lahkunud muusikute ümber kohutavat hala (teised aetakse auku ja unustatakse ära), kollased ajakirjanikud tantsivad kadunukeste kirstudel ja piiluvad leinavate omaste tekkide alla.
Auväärne muusik ja helikunstnik Priit Kuulberg aga külastas oma varalahkunute kolleegide haudu ja sattus veel rohkem masendusse.
