13.08.2023
Täna tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva EELK peapiiskop Urmas Viilma, kes on selles ametis olnud juba üle kaheksa aasta.
Andku Jumal talle tervist ja rahu, ilus ja tark inimene on ta. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna teile siin rääkida.
Postimees avaldas täna juubilariga suure intervjuu, aga ajaleht on siin variserlik nagu ikka: kas ei ole see Jumala asemikule näkku irvitamine, et temaga hingelist vestlust ajama oli saadetud Aimar Altosaar, kes oli TRÜ komsomoliaktivist (võib-olla isegi passis märkmikuga kirikute juures jõulude ajal, kes teab) ja astus NLKP liikmeks 1982. aastal.
Miks on Eestis lubatud selline kristlaste mõnitamine? Ossinovskit ei tahtnud Postimees saata usutlema Eesti kirikupead? Juudi kogukond astus välja rahvusvähemuste kojast, kuna sinna määratud Ruuben Kaalep oli kõigest kunagi olnud valel ajal vales kohas, aga okupatsiooniparteis ärevatel aastatel askeldanud isik võib minna Eesti kirikupea jutule?
„Jumalal on meie jaoks plaan, kuid isetarkus ja mittereligioossus suurendavad julgeolekuriski,“ väidab Urmas Viilma.
Te ajate midagi segamini, lugupeetud peapiiskop. Hoopis Eesti 200-l on meie jaoks plaan, Eesti jaoks plaan. Selline plaan, et mu endine hea kolleeg Lauri Hussar, Paide arvamusfestivali söömatänaval mornilt tükke näost sisse ajades, oli mõtlik ja kurb. Ilmselt ajas tedagi sügavasse depressiooni vaatepilt, kui tuhanded pealtnäha tsiviliseeritud eestlased tulid kuulama sadu liberaaldemagooge ja perverssetest ihadest vaevatud masuurikaid. Lauri vaatas ja tõenäoliselt mõtles, et issand, tegin ju Makaroviga Vikris Uudis Plussi, võitlesime eesti rahvusriigi eest, aga need noored ilusad inimesed siin kõnnivadki kuulama Kersti Kaljulaidi, kes ajab silmi pööritades sellist kelbast, nagu Aafrika ootaks kannatamatult sellist importkaupa nagu Eesti lugu ja lootus. Ja tänav on ju nii barrikadeeritud, et kiirabi ka ei pääse läbi, et osutada abi sellele Jumala poolt julmalt karistatud naisele. Ega nendele, kes ta sõgedat juttu tõsiselt võtab…
Hea kirikujuht, mis laadi plaan on Teie poolt kujuteldaval Jumalal meie jaoks ja kas see saab Lauri erakonna plaanile midagi vastu panna? Äkki plaanite, et laibavedajate ja näriliste erakondade poolt pilastatav ja väljasuretatav eesti rahvas oleks pakitud kirikliku sümboolikaga kirstudesse? See oleks ikkagi raiskamine ja kliimasäästliku poliitika vastane. Ei, Jumal ei saa Eestit hõivanud tontidega kaubale!
„Isetarkus ja mittereligioossus suurendavad julgeolekuriski?“ ütlete Teie? Venelased on ikka üsna religioossed, aga just see suurendab julgeolekuriski, kuna nende KGB-Kirill õnnistab sisse rakette ja kutsub üles tapma ukrainlasi võiduka lõpuni. Teie aga tõttasite Kirilli siinset käepikendust Jevgešat iga ta sigadusliku eestivastase tembu puhul kaitsma. Äkki oli see Teie „isetarkus“? Isetarkusest veel: venelastel on vanasõna „na boga nadeisja, no i sam ne plošai“ ehk jumalale looda, kuid ole ise ka mees (ehk ise tee ka midagi).
Ja kas Jumalal oli oma plaan ka Ukraina jaoks, Butša jaoks, ukraina laste ja naiste jaoks? Ja see ongi tema plaan?
Nagu vanasti tõid metsikute hõimude šamaanid oma kurjadele jumalatele inimohvreid, abituid naisi ja lapsi, nii ka EELK juhid tõid saatanale ohvriks Risti kristlased ja ei üritanudki neid päästa. Selle asemel et saata anaalseksi kuulutav Annika Laats kus kurat ja tellida kirikusse korralik puhastusteenus ning kaasaegne eksortsist desinfitseerivate aerosoolidega, sõi Urmas Viilma roogasid Eesti rikkamate restoranide galal ja edvistas kurjast vaimust vaevatud sodomistliku peavoolumeedia kaamerate ees. Seda kõike nägid siinsed luterlased ja ei saanud enam aru, kuidas on siis antud juhul surmapattudega lood.
Mitte ühtegi jõulist avaldust perversse abieluseadusetuse vastu, mitte ühtegi korralikku kiriklikku aktsiooni, defileed, Stenbocki maja piserdamist püha veega.
Jumalal ei ole plaani Eesti jaoks. Saatanal on ja see praegu teostubki.
+ + + + + + +
Üleüldse kostitab Postimees oma lugejaid täna tekstidega, mida lugedes ei taha ei nutta, ei naerda, vaid tekkib juba kuri soov kirjutajale lihtsalt virutada tema häbematu nürimeelsuse eest. Ülekantud tähenduses virutada. Kust te ainult leiate neid mõttetuid klahvitibisid, kes joovad kohvi ja otsivad üles ning levitavad sellist verbaalset saasta?
Mõtlen siin lugu „Jan Uuspõllu kallim Brigita veab endise äripartneriga vägikaigast: ta oli mu peale kade, et mul hästi hakkas minema“.
Hakkasin siis lugema: „Õigel ajal läks ta ära. Sel ajal oli ta abielumehega seal, sain õigel ajal lahti tast,“ sõnab Kehastuudio ilusalongi omanik Krislin Kuuskemaa, kes alles hiljuti jagas üüripinda Jan Uuspõllu elukaaslase, La Bianca ilusalongi omaniku Brigita Antoniga. Brigita korjas aga oma kodinad päevapealt kokku ning lahkus. „Mulle soovitati mitte riskida — et ma võtaks oma asjad ja masinad ära, enne kui ta varastama hakkab,“ põrutab Brigita.
A-a-a-a, no mitte millestki ei saa aru! Kes on kõik need inimesed? Jan Uuspõld on tõesti andekas inimene, suurepärane näitleja, mitte lihtsalt mõjuainetest nüristunud koomik, nagu Avandi või Oja. Aga mingi kallim Brigitta, keegi la Bianca, mingisugune Anton. Kes on kelle elukaaslane, kes lööb keda, ütle seda! Kus ja kes oli „seal“ abielumehega? Mis riigis asi toimub?
Samas tahaks esile tõsta tänase Postimehe järjekordse „Sipelga 14“ poolt inspireeritud loo „Mürka perse“ seeriast: „Fitnessikaunitar Erna Husko on suundunud Kreekasse Mýkonose saarele puhkama ning jagab reisimuljeid. „Unustasin bikiinid koju ehk siis pidin ostma uued ja need maksid 200 eurot.“
Vat see on ajakirjanduslikult täpne, laitmatult faktipõhine lugu, aga mitte mingi häma. Kõik on arusaadav ja loogiline: inimene läks kuhu – Kreekasse, kuhu konkreetselt – Mýkonose saarele, läks tegema mida – puhkama, unustas koju mille – bikiinid, mis siis edasi sai – ostis uued bikiinid, palju uued bikiinid maksid – kakssada eurot jne. Seda ma nimetaksin Postimehe tuntud-teatud tasemeks, see on suure algustähega Ajakirjandus!
Aga too Uuspõllu teemaline tekst võib sündida vast siis, kui anda mõne Lasnamäe trepikoja ees istuvatele jutukatele mutikestele mollitäis kokaiini.
Aga ei lähe meelest iial too episood „Peeter peer ja Peeter eeter, Peeter-Peeter termomeeter“, kui Tartusse suundunud peakangelane kadunukese trikoos pages peiedelt, kus hakati juba eitedel hambaid kurku lööma, ja Klooren hüüdis põgenejale järele: „Kuhu nüüd, härra Uuspõld, pidu alles algab!“
Eesti peavoolumeedias kestavad Eesti peied juba aastaid.
Ivan Makarov