07.07.2023
“Ei enam Mustamäele iial ma läe, vaid Lääne-Nigulasse jään…”
Keskerakonnas toimuv on päris hirmuäratav selles mõttes, et seal on teostumas hiiliv etniliskeeleline ja maailmavaateline pööre. Kui Edgar Savisaare ajal oli keskerakond silmnähtavalt pööratud Kremli poole, siis ei tasu unustada, et siis ei olnud olukord veel nii jõhker, kuna ei olnud Ukraina sõda. Nüüd on Kreml maailma sõjakuridegude ja terrorismi sümbol.
See, et keskerakonda on korraga astunud sellised padusovetid, nagu Jevgrafov ja Tšaplõgin, kallutas kaussi järsult putinismi poole. See, mida pajatas Tšaplõgin aastakümneid siinsetele venekeelsetele nii ajalehes Vesti kui ka Stolitsas, oli agressiivne vene šovinism ja putinism. Kui Stolitsas isegi eesti jõulude päevil olid avaldatud portreelood Suure Isamaasõja veteranidest ja pronkssõduri fotod nelkidega. See oli lausa loomuvastane, aga punapropaganda jätkus ja peategelane avaldas sotsmeedias ülevoolavat juubeldamist ukraina ajakirjaniku Babtšenko väidetava mõrvamise puhul, mis pani võpatama isegi normaalse (mitte verejanulise) osa venekeelsest elanikkonnast.
Ausalt öeldes olin Mihhail Kõlvartist paremal arvamusel, sest loodav keelepõhine parteipesa hakkab aina rohkem sarnanema Petersoni-Ivanovi „Koos“ jõuguga. Härra Kõlvart oli minu mäletamist mööda pidanud „Koos“ tegevuse vastuvõetamatuks. Kuid ilmselt on Jüri Ratase kangutamine esimehe kohalt sedamoodi teostatavam.
Keskerakonna enneolematule etniliskeelelisele lõhenemisele viitas hiljutine hääletus „Pruunsilla raha“ teemal: lõhe kulges peaaegu täpselt piki just seda joont. Ka näiteks Siret Kotka on ju aastaid olnud Repinski abikaasa ja sama osavalt kasutas korteri kompenseerimise võimalusi, kuigi mõlemal olid endal korterid olemas.
Täna avaldas EPL oma ühe autoriteetsema ajakirjaniku Kärt Anvelti loo „Kõlvarti leer puhastab ja nõrgestab Tallinna volikogu keskfraktsiooni“. Proua Anvelt kirjutab:
„Jüri Ratas, Tanel Kiik ja Andre Hanimägi, minge volikogust minema – selline on linnapea sõnum läbi teiste inimeste allkirja kandva kirja oma koduerakonna tippudele. Kriis ja puhastustöö Keskerakonnas käib täie hooga ning üheks näiteks on ka üks juuni keskpaigas erakonna tippudele saadetud kiri. Nimelt jõudis 15. juunil Keskerakonna esimehe ja endise peaministri Jüri Rataseni kiri, mis kandis Tallinna volikogu Keskfraktsiooni esimehe Kalle Klandorfi ning fraktsiooni aseesimeeste Helve Särgava ja Eduard Tomani allkirju. Poliitikast vähegi jagavale inimesele on selge, et kirja initsiaator on Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Selle asemel, et erakonna esimehega rääkida, saadeti ultimaatumi-stiilis kirju ning nõuti kogenud ja tuntud poliitikute lahkumist. Nimelt väidavad allakirjutanud kirjas, et nende poole on korduvalt pöördunud Keskerakonna Tallinna Linnavolikogu fraktsiooni liikmed küsimusega, kas Keskerakonna riigikogu liikmed peavad ikka osa võtma Tallinna linnavolikogu tööst. „Fraktsiooni liikmete arvamuse kohaselt ei jätku riigikogu liikmetel piisavalt aega tööks volikogus,“ teatavad Klandorf, Särgava ja Toman, kelle sõnul näitavat seda ka sisuline osavõtt fraktsiooni tööst, istungitest ja komisjonidest.“
Kärt Anvelti järeldustest seaksin kahtluse alla vaid väite, et Kõlvart nõrgestab sellega keskerakonna fraktsiooni. Asi on nimelt selles, et keskfraktsioon Tallinna linnavolikogus kujutab endast ette linnapea poliitbüroo poolt programmeeritud hääletusmasinat, mis ei otsusta absoluutselt mitte midagi – ja sel, kes nimelt vajutab ühe vastusevariandiga nupule, pole mitte mingit tähtsust. Sest kõik hääletamised lõppevad kesikute poole pealt „ühehäälselt“.
Seal istus pikemat aega Yana Toomi raugastunud ema, kes oli lisaks tasulistel kohtadel veel kolmes nõukogus, kuna pidavat olema eriline ekspert meditsiini, innovatsiooni ja transpordi küsimustes. Kui oli kohal, vajutas alati nuppu, ja tema venekeelset loba ja läpaka meloodiad summutas tagaridades, kus ta oma naabritega rääkis, kõik teised helid. Ei esinenud, ei teinud ettepanekuid – ainult hääletas.
Nagu Riigikogus vastuvõetavaid otsuseid dikteerib täitevvõim ehk valitsus, nii ka Tallinnas dikteerib kõik otsused linnavalitsus. Ka kõigis komisjonides, kus SDEKERE koalitsioonil on alati enamus.
Nii et ei halvenda midagi. Linnavõim aga tugevdab oma positsiooni, elimineerides nimekaid eestlasi ja võttes asemele poolumbkeelseid venekeelseid, kelle ustavust tugevdab linnavolikogulase hüvitis.
Kõlvart lihtsalt parandab anekdooti „Tallinn on hea vene linn, kuid eestlasi paljuvõitu“. Tänu temale varsti ei olegi paljuvõitu. Ka võimus mitte. Aga see-eest lähendab see ilmselt Toompead ja all-linna, sest Stenbocki majas asuvad Eesti suurvenestajad ja ka Tallinna linnavalitsuses lokaalsed venestajad.
Miks nad peaksid vaenujalul olema?
+ + + + + + +
Eestis on ka igat sorti vene kultuuriseltsid paraku suurvene šovinismi kandjad. On palju kirjutatud sellest, et ka Aleksandr Puškin oli ja jääb vene impeeriumi vaimseks sõduriks, mis pani mind isegi muigama, kuid enam ma ei muiga. Riia võimud aga näiteks teisaldasid Puškini kuju. Ja õigesti tegid.
Venemaa internetiportaal Vologda.rf avaldas eile loo „Puškini ühingu esindajad Tallinast (nii originaalis – I.M.) huvitusid Vologda ekskursioonijuhi uurimisest“. Представители Пушкинского общества из Таллина заинтересовались исследованием вологодского экскурсовода. Новости Вологды. Культура (xn--80adde7arb.xn--p1ai)
Ekskursioonijuhi nimi on Jelena Pologih ja ta tunnistab, et „kui mulle kirjutati Tallinna Puškini ühingust, ma väga imestasin ja natuke ehmusin.“
Miks inimehe ehmus, on siililegi selge – äkki oli Puškin mingi balti fašistide salaagendi hüüdnimi, aga külalised võeti siiski vastu.
Pole paha: 4. juulil sõitis Tallinnast Vologda oblasti pealinna delegatsioon, milles oli 24 (!) „eesti“ puškinisti, kõik vanemad hästi toidetud venekeelsed pensionärid. Muljetavaldav. Suure inflatsiooni ja sõja ajal. Selgus, et puškinistid Eestis on Venemaa risti ja põiki läbi sõitnud.
Puškini selts Eestis oli rajatud 2001 aastal, sellel on praegu umbes 200 liiget. Vologda lehe loo võite ise läbi lugeda ja eriti neid muljetavaldavaid pilte vaadata, see on üsna naljakas, seda enam et Vologdal ja Tallinnal on Puškini osas palju ühist selles mõttes, et pole mitte midagi ühist. Tallinnas teostatakse „uurimistöid“, otsitakse mingeid Puškini sohilaste jälgi, kuid Vologda leht tunnistab ausalt: „Selgus, et Tallinna Puškini seltsi liikmetel ja Vologda ekskursijoonijuhil Jelena Pologih on palju ühist. Nad teostavad ühte ja sama tööd. Otsivad sidemeid Aleksandr Sergejevitšiga. Sest Puškin pole kunagi olnud ei Eestis ega Vologdas“.
Tuli meelde seriaali „Kohtumispaika ei tohi muuta“ ühe tegelase fraas: „Väga raske on leida pimedas ruumis musta kassi. Eriti kui seda seal pole.“ Eks ta ole üks Kalevipoja reformierakonna parteipileti otsimine.
Loomulikult kurdavad Tallinna puškinistid kõikjal sellest, kuidas neid diskrimineeritakse Eestis.
„Oleme Eesti venekeelne elanikkond ja meie elu seal ei ole kerge, keelt ja koole üritatakse vägisi ära võtta, kuid nendel (eestlastel – I.M.) ei tule sellest midagi välja. Me oleme venelased ja peame vastu niikuinii,“ rõhutab seltsi sekretär Galina Gavrilova. „Oleme venelased Eestis ja kaasaegses olukorras tunneme seda eriti hästi,“ jätkab seltsi sekretär Valerija Bobõljova. „Meie jaoks on Venemaa niikuinii meie lihane kodu, see on meie kultuur, meie mentaliteet. Igal aastal me teostame sõite Kaliningradist Tobolskini. Käisime ka dekabristide juures, ja Saksamaal Puškini lapselapselapse juures, kes elab Wiesbadenis. Ka Krimmis käisime.“
Eestlaste poolt ärapiinatud muttidel raha, nagu muda. Mis vene mentaalsust nad otsivad Königsbergist? Mida nad Krimmi ronivad? Kurja Euroopa ohvrid sõidavad oma bussiga oma püsijuhiga.
KGB vanadekodu ratastel?
+ + + + + + +
Loomadega on seotud väga palju sentimentaalseid asju: röövitud kass tuleb koju pererahva juurde kolme aasta pärast tuhande kilomeetri kauguselt, koer keeldub peale peremehe surma söömast ja vaikselt sureb tema haual, lehm hakkab lüpsma suust pärast eesti loomastunud loomakaitsjate avaldust ärapiinatud nisade teemal jne.
Veel lehmade tunnetest: Lääne Elu avaldas täna uudise „Piirsalus kukkus lehm kaevu“. Malle-Liisa Raigla kirjutab:
„6. juulil kell 9.43 kutsuti päästjad Lääne-Nigula valda Piirsalu külla, kus lehm oli kaevu kukkunud. Päästjad tõmbasid looma koormarihmade ja traktori abil kaevust välja ning perenaine tegeles temaga edasi.“
Järjekordne südantlõhestav lugu loomade truudusest: nii kui ajakirjandus teatas „lendava keskerakondlase“, Lääne-Nigula lühiajalise vallavanema Aivar Riisalu lahkumisest Tallinna linna Mustamäele, algas armastaval Lääne-nigula lehmal depressioon, mille süvenedes üritas loomake ennast uputada kaevu.
Varsti tahavad seda teha kõik mustamäelased, kuid paraku on pealinnas kaevudega asjad nii, nagu nad on.
Ivan Makarov