18.10.2023
Tüüpiline vaatepilt: kott on tähtsam kui lapsed. Ivan Makarovi foto
Postimehes ilmus lugu „Ene-Margit Tiit / Liinibussis koha pakkumine eakatele peaks olema elementaarne“.
Olen nõus lugupeetud emeriitprofessori ja statistikuga selles osas, et vanematele inimestele koha pakkumine peaks olema nooremate jaoks iseenesestmõistetav. Olen ise hallipäine aksakall, aga loovutan alati koha isegi endast noorematele naistele, lastega emadele, invaliididele, ka koolilastele olen loovutanud, kui nad oma tinaraskete raanitsatega nukralt seisavad trügivate suurte inimeste teel.
Proua Tiit kirjutab:
„Lapsevanemad võiksid Eestis oma lapsi harida, et liinibussis pääseksid istuma invaliidid ja eakamad inimesed… Liiklusuudistest kuuleme: bussis kukkus ja viidi haiglasse 60-aastane naine… trammis kukkus 80-aastane mees… Need õnnetused oleksid välditavad. Kuidas? Kes on neis süüdi? Kindlasti mitte bussi- või trammijuht, kes tegi oma tööd. Need inimesed kukkusid sellepärast, et nad seisid. Seisid, sest sõidukis polnud vabu istekohti.“
No mitte alati sellepärast. Esiteks eelistavad mõned vanemad inimesed sõita just seistes, eriti kui tuleb väljuda järgmises või ülejärgmises peatuses. Sest istuda maha on vahel raske, tõusta aga veel raskem. Vanad kondid on jäigad ja seista on isegi kasulikum.
Teiseks ei ole ehk päris õige näha vanuritega juhtuvate õnnetuste põhjust teiste inimeste lastes. Olen küll näinud, kuidas vanemad inimesed nõuavad ise lastelt koha vabastamist ajal, kui vabu kohti bussis ju on. Mõni võtab lapsel lausa õlast kinni ja ütleb rangelt: „Vstanj!“. Olen selliseid asju näinud küll ja küll.
Ja kohti liinibussides ei jätku tavaliselt mitte sellepärast, et igal istmel istub inimene. Paraku on vanematel reisijatel vastik harjumus istuda põiki vahekäigupoolsele istmele, barrikadeerides aknapoolset istet, ja panna sinna oma kott.
Olen näinud imelisi pilte, kui bussis on kaks rida kahekohalisi istmeid, ja mõlemal pool, nii vasakul kui ka paremal, on kõik akna juures asuvad istmed hõivatud avoskadega, mille omanikud istuvad vahekäigu poolsetel istmetel nii, et mööda vahekäikugi on raske liikuda, kuna nii paremalt kui ka vasakult ulatuvad välja tuharate servad, mis vahel isegi löövad keskpõrandal kokku. Ja kaks kohta hõivanud vanemad inimesed, keda paljudel viisakatel kaasreisijatel on piinlik tülitada, istuvad kaljukindlalt üsna ülbete nägudega.
Nii et peaks alustama sellest, sest tegemist on ju noortele näidatava kahetsusväärse eeskujuga. Bussidega sõidab muide väga palju pensionäre, ja see on väga hea, et nad on nii aktiivsed.
Kuid veenda neid täiendavalt selles, et samas bussis kooli sõitvad lapsed on vanemate poolt halvasti kasvatatud, on viga. Probleem ei ole põlvkondadevaheline.
No ei pea laps loovutama oma kohta siis, kui sealsamas on palju kottidega hõivatud kohti. Ja kas väiksemat sorti lapsed ei kuku meie bussides mitte kunagi? Kukuvad küll, ja on ka viga saanud.
Ausalt, meie lapsed on tähtsamad, kui teie kotid. Niigi kärbitakse lastetoetusi ja tehakse laste peal jõhkraid eksperimente, suunates eesti lapsi vene koolidesse ja näidates lastele pornot.
Lõpetage see, muidu ükskord minagi bussis närvi lähen.
+ + + + + + +
Ja veel: meie lapsed ei ole krantsikesed.
Heidy Tamme on imelise häälega laulja, mind aastakümneid kummitab tema poolt lauldud Rein Rannapi maagiline „Keegi tulla võib“. Istusime kunagi ka eurolaulu žüriis, kus koos pidime sisutühja muusikat kuulama.
Kuid ERRi lugu „Heidy Tamme: eestlased on toredad ja andekad krantsikesed“ oleks nagu kirjutatud mingist hoopis teisest inimesest, mitte Heidy Tammest. Võib-olla ei teagi Uljanovskis sündinud ja Soomes kaua elanud lauljatar, et sõnal „krants“ on veel mitu halvustavat tähendust, aga ma ei hakka siin EKSS-i tsiteerima ja eestlasi õpetama.
„Meie pisikene eesti rahvas on niivõrd andekas – ma ei kiida niisama –, sest meid on nii palju kordi rikastatud, meie DNA on niivõrd rikkalik, me oleme sellised toredad andekad krantsikesed. Me oleme ilus segu, meis on nii palju aardeid ja talenti,“ ütles Heidy Tamme ETVs.
Jah, me teame, et erinevus rikastab. Eestlasi rikastasid nii vene kui ka saksa jpt röövvallutajad – põletasid maju, tapsid mehi, „rikastasid“ naisi – nii et see „krantsikeste“ jutt on kuidagi sõge. Venelased „rikastavad“ praegu näiteks ukrainlasi ja palestiinlased juudi tüdrukuid. Ja egiptlastest, sudaanlastest ja teistest geneetiliselt „rikkamatest“ etnilistest sisserändajatest taksojuhid võtsid tavaks eesti koolitüdrukuid oma räpastes taksodes vägistama. Sellest oli täna isegi Riigikogu infotunnis juttu.
Vaadake, hea Heidy Tamme, saatejuht Anu Välba, kes Teid eetris kahjuks koheselt paika ei pannud, vaid muudkui näitas itsitades oma ilusaid hambaid, ei ole Teile mitte mingi krantsike – teda vahel kutsuti küll „pärdikuks“, kuid mitte geneetilises mõttes, nagu Te suvatsesite nimetada kõiki eestlasi.
Ka minu naine ei ole teile mitte mingi krantsike, ei ole seda ei minu poeg ega mu lapselapsed.
Te olete imeline laulja, aga ilmselt nõudis Teilt 10 aastat tagasi keskerakonda astumine liiga suurt intellektuaalset pingutust, mis osutus kurnavaks. Nüüd tahate te eesti lapsi vene koolidesse sundida, et „krantsikesed“ saaksid täiendavalt „rikastatud“.
Süvarassistid ongi alati geneetikaga flirtinud, Teie aga ei ole ju kuri inimene.
Lihtsalt antud konkreetsel juhul natuke rumal.
Eestlaste lugu ei ole koerapulmad.
Ivan Makarov,
vene, tatari, saksa, rootsi jt sugemetega inimene