05.09.2023
“Tere hommikust, Eestimaa!” ETV – ikka näoga vaatajate poole
Lääneranna vallavalitsus nõuab haridus- ja teadusministrilt Kristina Kallaselt Metsküla algkooli koolitusloa tühistamist ning Virtsu kooli koolitusloa muutmist, või muidu ähvardatakse kohtusse kaevata.
Lääneranna valla haridus-, kultuuri- ja sotsiaalosakonna juhataja vallavanema ülesannetes Jane Mets saatis ministeeriumile nõude, kus seisab, et Lääneranna vallavolikogu on näinud oma otsuses ette „koolivõrgu korrastamise“. Vallafeodaalide otsuse kohaselt suletakse Lõpe Kool ja Metsküla Algkool alates 01.09.2023.
See meenutab olukorda Putini röövvallutajate poolt okupeeritud Ukraina aladel, kus rassistlikud uusvõimud viivad ukrainlaste koolid venekeelsele õppele.
Nii et Lääneranna okupatsioonilised vallavõimud käituvad eesti kooliga hullemini, kui vene okupandid ukraina koolidega – seal jäetakse vähemalt koolid alles, Läänerannas aga likvideeritakse koos eesti keelega. Ja nagu okupeeritud Ukraina aladel ei täideta selle riigi seadusliku võimu korraldusi, nii ka Lääneranna vallas.
On selline tunne, et seal on võimu hõivanud hübriidsed „rohelised mehikesed“. Kuna võim kuulub rahvale, võiksid kohalikud elanikud ehk tollesama Metsa tööandjad teda töökohta mitte lasta, piketeerides hoone ees.
Teise lahendusena näeksin eriüksuslaste saatmist Tallinnast ja kogu vallajõugu kahjutustamist. Peterson istub ju kinni, kuigi on selline tunne, et Lääneranna valla separatistid tegelevad samuti Eesti riigi vastase tegevusega, küüditades eesti lapsi õppimiseks kodukohast minema ja näidates meie riiki täiesti süüdimatu ja rahvavaenulikuna.
See on ju ka putinlaste eesmärk.
+ + + + + + +
Täna tähistati ETV hommikusaates Freddie Mercury sünniaastapäeva – laulja oleks saanud 77. Terevisiooni sümpaatsed, sõnaosavad ja vaatajasõbralikud saatejuhid kuulutasid välja Mercury loo ja läks lahti „Living on My Own“. Videopilt algusest lõpuni igasuguseid habemega naisi ja rindadega mehi täis, täielik homokankaan. Loomulikult näidati ETV hommikustele vaatajatele ka paljast p….t, kuidas siis muidu.
On muidugi iseküsimus, kuidas saab just see sündipopi lugu iseloomustada inimajaloo erakordseima hääle ja musikaalsusega solisti loomingut. Freddie Mercury on peaaegu et Queeni sünonüüm, tegemist on eeskätt ikkagi rokikangelase ja intellektuaalsema rocki silmapaistva solistiga.
Tudengina sain oma sõbralt, paljude Lääne ülikoolide tulevaselt teadlaselt Jüri Ruusilt, plaadi „A Night at the Opera“, mis oli sellise plaadifirma nagu „Jugoton“ poolt pressitud koopia. Ei tea, kas see oli piraatlus, – pigem litsentsiga tiraaž – aga ümbris oli ikka kvaliteetne, nagu ka heli. Või siis ei osanud ma nii nõudlik olla.
Sealt tulidki mu ellu „Love of My Life“, „Death on Two legs“, „39“, „The Prophet’s Song“, „Bohemian Rhapsody“… See oli nii võimas ja ennekuulmatu, see oli selline fantastika, et koos teiste legendaarseks saanud briti bändidega lasi Queen noorte nõukogude poiste ja tüdrukute meeled ja maitsed läbi puhastustulest.
Me kuulasime neid lugusid sadu kordi, kuid ma elasin veel aastaid täielikus teadmatuses – missugune on Mercury ja teiste põlvkonnamuusikute isiklik elu, kes kellega käib ja magab. Siis lihtsalt ei olnud veel kombeks tunda selle vastu huvi, põhienergia ja raha läks plaatide hankimisele. Alles palju aastaid hiljem sain ma teada, et sellel suurel lauljal olid mingid isevärki seksuaalsuhted. Aga see oli mingi teisejärguline teadmine, lihtsalt infoballast, mis asus kusagil mälupööningu kauges tolmuses nurgas.
Ja täna näitas eesti riigitelevisioon kogu Freddie Mercury kolossaalsest pärandist just seda klippi. Laulis ta nagu ikka jumalikult, aga lugu oli nagu see oli ja videopilt oli õnneks tolle ajastu kvaliteediga, tõenäoliselt mingi piraatkoopia.
Mis teid vaevab, ETV töötajad? Te arvate ekslikult, et Eestis on iga päev praid. No ei ole ju. Mul isiklikult on absooluutselt poogen, olete te homod või mitte, tulete te koos oma produtsendiga kapist välja või käite saates, kapp seljas. Jääge ikka inimesteks ja pidage oma vaatajate absoluutsest enamusest lugu. Vaevalt et ka head muusikat hindavad homoseksuaalid on sellise valikuga Freddie sünniaastapäeval rahul.
Sest ta tegi terve elu hoopis muud muusikat ja näitas ennast avalikult selliste „taustajõududega“ ikka rohkem oma elutee lõpus.
Ärge hommikuti rõvetsege, jätke see rõõm õhtusele Ringvaatele.
+ + + + + + +
Eestis on lood muusikaga minemas aina hullemaks. Täna jäid silma mingid reklaamid, et Elmari raadios, mis on niigi kohutavat süldimuusikat täis, hakkavad tegema saateid väljakannatamatult võlts ja mukitav roolijoodik Aunaste ning nohuse häälega Raud. Kunagi oli seal kuulda Owe Peterselli ilusat intelligentset häält, tema ajast edasi läks aga kõik allamäge – nagu töötaks mingi allakäinud külaklubi plaadimasin…
Algab ka uus tsükkel „Eesti otsib superstaari“, kus otsustajateks on Birgit Sarrapi kõrval kaks kastraathäälega tegelast – eestlust muusikas vaenav Koit Toome ja mehiste häältega konkurssante mõnitav Mihkel Raud. Selge see, et sealt head nahka ei tule – järjekordne Pootsmann ehk.
Käisin täna ühes väga korralikus toidupoes, kus on tasemel teenindus, puhtus, hea valik, sõbralikud müüjad… Mis on aga täiesti väljakannatamatu – see on seal kõlav muusika. Surnuks muditud, kohitsetud ja pilastatud eesti estraadiklassika. Täna kuulsin seal näiteks laulu „Kui on meri hülgehall“ filmist „Siin me oleme“, mille võttis ette mingi tavapäraselt värvitu ja nõrga häälega oletatavasti nooremapoolne naisvokalist.
See oli väljakannatamatu: võlts intonatsioon, katsed tekitada karedat häält ja mängida hääleraasukesega, vastikud rütmimuutused, täielik õudus.
No ma ei tea: uimastage märtsikuus palderjaniga kõuts ja tõmmake tal aeglaselt ja mitte haiget tehes keradest, ja tuleb ilmselt samasugune heli. Pole ise proovinud, aga oli vist mingi säärane kõnekäänd…
Vähe sellest, et praegune eesti poptööstus produtseerib täielikku muusikapraaki, isikupäratuid keskpärasusi – te veel lörtsite ja solgite olemasolevat head eesti muusikat. Kunagi elasin kaasa eesti artistidele Eurovisioonil, kuid juba aastaid on mul täiesti ükskõik, kas me tuleme seal viimasele või eelviimasele kohale. Jätab täiesti külmaks, sest vähesed head lood praagitakse riigitelevisiooni poolt palgatud erapoolikute popparite poolt välja.
Meie laeks jääbki koomiline „Everybody“ ja põhjaks debiilne „Leto Svet“. Mis riik see üldse on, kus oma keeles ei lauldagi, mõtleb mõni bulgaarlane, kel on tegelikult sellestki poogen.
Kõige hullem on see, et Jaak Joala, Marju Kuudi ja teiste kordumatute häältega kunstnike laule asendatakse uute kaveritega, mis jäävadki eetris kõlama läbisegi Ivo Linna ja tema suguvõsa lugudega.
See on eesti muusika genotsiid.
Ivan Makarov