23.06.2023
Täna on Võidupäev ja ka jaanilaupäev, eestlaste jaoks maagiline number kalendris. Ei oska öelda, kui kauaks veel: ühel päeval võidakse leida, et tegemist on vägivaldse sündmuse tähtpäevaga, et oma maa kaitsmine rikastava erinevuse eest on sallimatu ja õel tegu. Seda enam et Eestis on tunduvalt kasvanud inimeste arv, kes peavad lugu hoopis teistest tähtpäevadest, kelle jaoks on eestlaste Võidupüha hoopis nende kaotuse valus mälestus. Samuti ei ole sealiharoogadega jaanipäev halal, nagu ka eesti koolitoit, ja tuleb see tõeliste hinnaliste inimeste tundeid solvav labrakas lõpetada koos kliima kuritegeliku kütmisega jaaniööl.
Meie eriteenistused, valitsus ja neid teenindav peavoolumeedia, mida nad ise nimetavad ajakirjanduseks, kas ei tea või siis sihilikult ei räägi sellest, et Kreml käsitleb olulise osa Eestisse valgunud ukraina põgenikke „vene maailma“ võimsa täiendusena.
Ukraina regioonide okupeerimisele Venemaa poolt nii eelnes kui ka järgnes vene passide, isikutunnistuste ja muude roppude dokumentide massiline jagamine nende alade elanikele, kodakondsusest ja rahvusest sõltumata. Sest neid sai siis „kaitsta“ ja nende abil luua libareferendumite seaduslikkuse muljet. Kui okupeeritud alade põliselanikud ei võta endale Vene kodakondsust, peavad nad mõne aja pärast lahkuma oma kodukohast.
Nüüd siis avaldaski baltija.eu uudise „2023. aasta lõpuni plaanitakse Venemaal lasta käiku „kaasmaalase elektroonkaart“.
„Sellest rääkisid 21. juunil Rossotrudnitšestvo juht Jevgeni Primakov ja üle 20 nende ametite ja organisatsioonide esindajat, kes osalevad töös raja taga elavate kaasmaalaste õiguste ja seaduslikke huvide tagamisel,“ vahendab väljaanne. Nende õiguste hulka kuuluvad näiteks “kohaliku keele” mitteoskamine, veristel tähtpäevadel märatsemine, kohaliku rahva tapmise ja küüditamise avalik kiitmine.
Elektroonkaart saab valmis selle aasta lõpuks ning seob selle omanikke juriidiliselt ja majanduslikult Venemaa riigiga, lubades nendele juurdepääsu ka kõigile riiklikele teenustele. Eriline rõhk pandi kohtumisel „noorte ajaloolise mälu säilitamisele“ ja koostööle „uue diasporaaga“. Ja jutt ei käi mitte ainult okupeeritud alade elanikest.
„On hädavajalik töötada nõndanimetatud „uue diasporaaga“, ütles Vene piiritaguste alade instituudi (Институт русского зарубежья) direktor Sergei Pantelejev. Selle all mõistetakse „mitte niivõrd venemaa „relokante“, kuivõrd ukraina põgenikke välismaal, kes toetavad Venemaad“.”
Nüüd oleks ehk õige aeg mõelda sellele, kui paljud põgenikud Ukrainast tulid Eestisse transiidiga läbi Venemaa(!) ja selle FSB filtrite, millele on nad sealjuures alla kirjutanud, kui paljud saabusid ka otse separatistlikest Donetski ja Luganski oblastitest ja on sisuliselt venekeelsed ning toetavad Venemaad, suurendades siinset „vene maailma“ riiki riigis.
Aga meie võimud sõdivad vaibumatu hoo ja õelusega EKRE-ga, suruvad maha eestlaste enesealalhoiuinstinkte, perekondi, keelt ja inimväärikust.
+ + + + + + +
Meie riigi- ja erameedia on ammu läinud tulevase võitja ehk globalismi poolele üle ja reetnud meie rahvusriiki. Kui Delfi metastaasfiliaalide puhul on see isegi stiilne – tegemist on kontsentreeritud hardcore eestivaenulikkuse ja võõraihaga kuni sisserändajaid täis väljakule roomamise ja endale tahakeeramise lubamiseni, siis Postimehe meediamajaga on asjad isegi haledamad. Endine rahvusleht üritab olla nii liha kui ka kala, olles tegelikult üks putukatemass – kõrvuti konservatiivide Lauri Vahtre ja Martin Ehalaga seal töötavad ka sellised liberaallimukad ja pedestajad, et lausa ime, miks nad gaasimaskis ei käi, sest vaba eesti õhk on ju selliste anaeroobsete organismide jaoks letaalne.
Eriti madal on Postimehe äsjane üllitis „Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad“, mille sisu seisneb selles, et eesti inimeste, oma kodu ning laste kaitsjad pannakse ühele pulgael valetajate, võltsijate, varaste ja lastepilastajatega. Ja et meie kohus, milletaoliste kohta öeldakse isegi Venemaal sosinal „basmannoje pravosudije“, on, nagu hüüatas „Kaukaasia vangis“ üks pisisulist koomik, täiuslikult erapooletu, õiglane ja õilis. „Elagu meie nõukogude kohus – kõige humaansem kohus maailmas!“ karjus Georgi Vitsini kehastatud hale tegelaskuju.
Pool sajandit hiljem tunnen ma temas ära Priit Hõbemäge.
„Leppimatu vastasseis on oht nii demokraatiale kui ka põhiseaduslikule korrale. Kui need lakkavad toimimast, siis vastutavad tagajärgede eest täpselt võrdselt nii riigikogu enamus kui ka vähemus. Aga kannataja on paraku Eesti rahvas tervikuna,“ öeldakse küüniliselt Postimehe „juhtkirja“ lõpus.
Aga pedofiilia, estofoobia, varastamise ja Eesti hävitamisega isiklikult minul ongi täiesti leppimatu vastasseis. Selline, nagu peaks olema õiguskaitseorganitel, aga kahjuks ei ole. Selle vastasseisu likvideerimiseks võetakse vastu – ilmselt jälle valitsuse usaldushääletuse teel – vihakõneseadus. Ja hakatakse represseerima ja tühistama oponente, sest kui pole inimest, pole ka probleemi.
Venemaal on „leppimatu vastasseis“ juba õnnelikult likvideeritud – Putinile vastu seisnud inimesed pandi vanglasse, pagendati või löödi maha, nüüd tegeletakse naabrite juures „vastasseisu“ likvideerimise ehk “denatsifitseerimisega”. Kaja Kallasel on Putini valitsuse näol hea õpetaja, ja Kallas on omakorda hea õpilane.
„Leppimatu vastasseis on oht nii demokraatiale kui ka põhiseaduslikule korrale. Kui need lakkavad toimimast, siis vastutavad tagajärgede eest täpselt võrdselt nii riigikogu enamus kui ka vähemus. Aga kannataja on paraku Eesti rahvas tervikuna,“ lõpetab Postimehe „juhtkirja“ nähtamatu autor.
No ikka haruldane alatus: panna ühte patta Venemaa ja Ukraina, vägistaja ja vägistatu, varas ja paljaksvarastatu. Et ühed mustad mõlemad.
Häbi, „kollektiivne“ Postimees.
+ + + + + + +
Aga Eestis käib okupatsioonimöll edasi. Ajal, kui Riigikogus võitsid tiblad eestlasi, kõlasid endises eestlaste pealinnas takistamatult veel sütitavad võõrkeelsed vihakõned ka. Hinnake stiili ja märgake paralleele:
„Kogu Euroopa tööstus teenindas usinalt Hitleri sõjamasinat. Peaaegu kogu kontinentaalne Euroopa värises kuulsusetult (бесславно) diktaatori ees ja ei julgenud osutada talle vastupanu. Vaenlase tee ette astus paljurahvuseline nõukogude rahvas. Tänu tema piiritu (беззаветный) vapruse ja ennastsalgavale tööle tagalas õnnestus peatada fašistlikud agressorid, aga nende ninamehed sattusid sinna, kus oleksid pidanud algselt olema – Nürnbergi rahvusvahelise tribunali kohtupinki. Täna kuulutas kollektiivne Lääs järjekordse ristiretke Venemaa vastu samade eesmärkide, kuid teiste meetoditega. Tulemus saab olema analoogne – vallutada Venemaad ei õnnestu, kuidas seda ka ei tahaks need, kes pole leppinud Teise maailmasõja tulemustega ja üritab ümber kirjutada maailmaajaloo kulgu. Kogu tsiviliseeritud inimkonna püha kohus on mäletada nõukogude rahva ainulaadset (беспримерный) kangelastegu ja neid ohvreid, mida ta tõi selle altarile.“
Ja umbes neli korda sama palju nõukaaegse paatose kvintessentsi. Võigas stiil.
Pronkssõduri juures käisid Venemaa ja Valgevene „diplomaadid“ ja muu kahtlane kontingent. Miks terrorirežiimi esindajad saavad Tallinnas vabalt ringi liikuda ja mögiseda?
+ + + + + + +
Ja EPL-Delfi avaldas presidendiametniku tänase piduliku kõne Võidupüha paraadil Viljandis. Kõne lugemiseks tuleks see osta või lehte tellida.
Kusagil meedias juba kurdeti, et mingil äsjasel jaanipeol maksis pitsa 25 eurot. Alar Karise kõne EPL-is on muidugi palju odavam, aga kas me kõik siis ei maksnud talle ehk presidendikantseleile selle aasta eest umbes 6-10 miljonit? Kas selle hinna sees kõnet ei olegi ja tuleb maksta presidendile juurde? Aga mis selle hinna sees siis üldse on? Vastuvõttude delikatessid muidusööjatest mudijatele? Ausalt öeldes ei tahaks Kaja Kallase vanemaid fuagraaga toita, nad tulevad ju niigi ise toime.
Mina aga eelistaksin iga kell pitsat Kristjani kõnele, kus kõlas täna järjekordne bõliina muukeelsetest „meie inimestest“, kes kõik nüüd tahavad Eestit kaitsta Ukrainat rünnanud Venemaa eest.
Härra Karis võiks ju siis minna ukraina lipuga Narva promenaadi trepile seisma.
Aga pangu enne endale kiiver pähe.
Ivan Makarov