Eesti ausal ajakirjandusel sai mõõt täis ja avaldati ühine protest. Mitte küll paljulapselistelt peredelt raha äravõtmise või eesti perekonna äralagastamise pärast demokraatia äranullimise tagajärjel, vaid sellepärast, et meediamogulitelt võeti taskuraha natuke vähemaks.
„Eesti suuremad ajalehed on kõik enne pühi avaldanud ühesuguse leheküljesuuruse leinakuulutusena mõjuva protesti Kaja Kallase juhitava valitsuskoalitsiooni otsuse vastu ajakirjandusväljaannete käibemaksu tõsta. Mustal taustal Reformierakonna juhi ja peaministri Kaja Kallase pilti kasutav reklaam ütleb: “Kaja Kallas, kas tõesti faktide, dialoogi, demokraatia vastu?”, vahendab ERR.
Kuidas see siis nii äkki juhtus, õhtukompostidelfi? Et Kaja Kallas oli kogu aeg faktide, dialoogi ja demokraatia poolt, rääkis enne valimisi lakkamatult tõtt, edutas Mihkelsoni-Pentust-Kersnat, ülendas rahvasaadikuid klounideks ja nende argumente sogaks, peavoolumeedia aga toetas teda jäägitult, aplodeeris, kilkas, mustas oponente, viis läbi edukaid infooperatsioone, kirjutas iga päev mitu lugu Helme saadanatest ja „Kremli“ EKRE-st, toetas enneolematut venestamist, sai miljoneid toetusi – ja nüüd äkki pauk ja kirst ja surmakuulutus, leinalehel heeringas ja pudel odavat lidliviina?
Kuidas siis nii? Nii äkki?!
Ja kõik sellepärast, et tõsteti natuke käibemaksu luigelinnamägede meediale? Äkki ei pakuta enam Reporteri pidudel seda kõige mustemat kaaviari?
Ajalehed on väitnud, et maksutõus võib viia kuni 100 ajakirjaniku koondamiseni.
Meil Eestis on palju muid vakantseid töökohti ja sotsmeediast skandaalikeste kopipeistimine ei ole ju ei kontemurdev tegevus ega kosmoseteadus. Koondage kasvõi 200, lugeja ei saa arugi, sest kvaliteet ei lange – pole ju enam kuhugi langeda.
Ja see trikk leinaleheküljega eesti riigi, keele, kultuuri ja rahvuse surnumatjatelt ei maksa suurt midagi. Sellest odavast nipist kirjutas veel punamudijast krahv Aleksei Tolstoi oma „Insener Garini hüperboloidis“, kui Garin lasi oma Kuldse saare lähistel põhja terve USA Vaikse ookeani eskaadri: „Ameerika lehed ähvardasid, et „ei võta leina maha“ (lehtede nimede ümber oli tõmmatud leinaraam – see avaldas paljudele muljet, kuigi tüpograafiliselt oli odav)“.
See on peremehelt peksa saanud holoppide lein, aga mis iganes teid rahuldab – jätkake aga oma vaimse pornoga nurgast, kuhu teid ninapidi pandi.
+ + + + + + +
Aga mõni leiab antud olukorras põhjuse isegi õnnitlemiseks. EPL-is ilmus lugu „NÄDALA NÄGU / Andrus Kivirähk: ulgumine ja hammaste krigin“.
„Palju õnne kõigile, kes riigikokku ei kandideerinud! Olen viimasel ajal mitut oma sõpra õnnitlenud sel puhul, et neil jätkus oidu jätta riigikogusse kandideerimata. Kui tüütu ja kole neil seal oleks! Selle asemel saavad nad jätkata oma armastatud ametis, intelligentsete inimeste seas, sõbralikus keskkonnas,“ kirjutab Kivirähk.
Ja tuli lõpuks kallis ehe pärlkild ära! Aastaid pilastas Kivirähk Oskar Lutsu raamatut, aga naljakas ikka ei olnud.
Ja nüüd tuli! Andrus Kivirähk peab ennast intelligentseks inimeseks! Ma naersin. ERR-i stuudio keskkonnas Mart Juure seltsis on ta seda kindlasti. Isegi Roose lasi sealt kuuldavasti palju teatud sõnu välja lõigata.
Sest juba liiga intelligentne oli.
+ + + + + + +
Eesti rohkearvulise kohtlaste armee mitte need kõige kohtlasemad, vaid mõõdukalt üle keskmise kohtlased avaldasid hiljuti protesti selle vastu, et meil lüpstakse lehmi, mis olevat kuritegu inimlehmasuse vastu. Kõik lüpsjad Leida Peipsiga eesotsas peaksid muidugi vastutust kandma. Vahepeal vilksatas Õhtulehes küll suur pealkiri mingist Cansone Vilputriinust, kes Eestis oma last 5 aastat rinnaga toitis, kuigi laktatsioon naistel lõppeb reeglina aasta-paari pärast. Aga India värk, ma pole mingi arstijoller.
Nüüd on putukatesööjatel ja maltsaõgijatel põhjust tähistadagi, sest Maalehel on nende jaoks meeli ülendav uudis: „Kummardame lehmapidajate ees, aga meie seda enam kunagi ei tee!“ Talupere vahetas lehmalüpsi golfi vastu“.
Maaleht vahendab: „Võrumaal Pässä külas tegutsevad õde-venda Karin Sepp ja Tarmo Kokk on oma peredega avastanud, et hoopis vahvam on tutvustada turistidele maaelu võlusid, kui et hommikust õhtuni laudatööd teha ja lehmi lüpsta. „Meile aitab! Iga kuu tiksub lehmapidamisega 10 000–15 000 eurot kahjumit,“ teatas Koka talu noorperenaine Karin Sepp Võrumaalt Lasva vallast. Aasta oli siis 2015 ja käes piimakriis, mis sundis väiksemaid talupidajaid oma tootmise lõpetama. Toonane noortalunike liider Karin Sepp oli aastaid missioonitundeliselt innustanud noori maaettevõtlusele. Aga piimakriisi tipus nentis hakkaja naine, et nende pere mõõt on nüüd täis – kui piimaliitri eest saab vaid 22,5 senti, siis see on väiketalunikele piimatootmise lõpp. „Minister teatas meile, et müüge oma loomad maha ja töötajad mingu töötukassasse või loomadega kaasa, kui majandate kahjumiga,“ meenutas Karin tol 2015. aasta sügisel mõrult põllumeeste kohtumist toonase maaeluministriga.“
Väga hea. Meie riigis saavad nüüd meesabikaasad surrogaatlapsi rinnaga ise toita kasvõi 10 aastat, milleks meile lehmad. Ja kui lõppevad kohupiima ja juustu varud, sööme mahetoodetud golfipalli. Kugistad alla, seedid kaks kuud, ja kogu see aeg on tunne, et kõhus midagi nagu oleks. Ja pärast väljutamist ka korduvkasutusse.
„Hoolitsevad vastikute lehmade pärast, aga aastad lähevad ja lähevad…“
Nüüd on sellel õnneks kriips peal. Me ei piina lehmi lüpsmisega, vaid lööme kohe maha. Me oleme jõudnud tarka sallivasse ühiskonda, kus neegrid pildistavad Tallinna trammis oma genitaale.
Ja Jürgen Ligi näitab omi valijatele lausa telekas.
See oli vähemalt aus ja teesklemata tõde: kas nägite, matsid?
Nüüd toppige oma pudrumulgud kinni, või me teeme seda ise. Te ju nägite, et see võim on meie kätes.
Ivan Makarov