20.08.2023
Gerli Tali foto
Tänase Eesti taasiseseisvumise päeva puhul tegi Postimees oma lugejatele kingituse, avaldades ülevaate „Siin on hea olla! Vaata, kuidas tähistavad tuntud eestlased taasiseseisvumispäeva“.
Kohe kolmandal kohal „tuntud eestlaste“ reas Jüri Ratase ja Ott Kiivikase järel on keegi Liis Lusmägi, kelle kohta on asukoha märge: „Sandefjord, Norway“.
Postimees, kas me tähistame hetkel Norra iseseisvuspäeva? „Siin on hea olla“ – kas te mõtlesitegi, et Sandefjordis?
Paraku töötavad meie lugupeetud lehes ka need, eks on kas masendavalt ebaprofessionaalsed sotsmeedia raipesööjad või lihtsalt harukordsed tohmanid. Ei taha ju oletada, et nad teevad seda meelega.
Alles kallas see Lusmägi Eestit oma siit lahkumise puhul Õhtulehe esiküljel poriga üle, kiites oma uut kodu. „See on suur kontrast Eesti kibeduse, kadeduse ja ärapanemise ühiskonnaga, mis on väga väsitav“, ütles isik kallile isamaale jäänud inimestele Postimehe tänase Eesti taasiseseisvumise päevale pühendatud loos „Siin on hea olla“.
„Elame ajal, kus Eesti vabadus tähendab piiramatuid võimalusi avastada maailma. Lõpuks võime olla just seal, kus me soovime – päikeselises suurlinnas või metsikus ürgses looduses,“ sõnab saatejuht ja ajakirjanik Liis Lusmägi.
Lusmägi jagab ühismeedias ilusat fotot Norrast, mis on saanud nüüd ka tema uueks koduks. „Maailm on avatud. Lähedal ja kaugel. Uute paikadega, erinevate maitsetega, põnevate elamustega, mida ainult vabadus võib pakkuda.“ Aga see Lusmägi ei sõitnud ju Eestist minema siis, kui kõik need võimalused avanesid juba 32 aastat tagasi. Ta kogus just siin Eestis korralikult rasva ja nüüd sõitis minema, sülitades hüvastijätuks põrandale.
Postimees andis selle läraka meile pidupäeva puhul kenasti edasi. Aitäh.
+ + + + + + +
Erinevalt sellest Lusmäest (või Lusmägist) igatseb Eestisse tagasi Yana Toomi õde Zoja Paljamar. Vihkas Eestit täiega, arendas siin aastaid provokatsioone eestlaste vastu, korraldas zombi-paraade, kus kanti eestlaste küüditajate, vägistajate ja orjastajate kartulimardika värviliste lintidega portreesid. Pajatas, kui halb on Eestis elada.
Nüüd aga elab ta Venemaa unistuste kultuuripealinnas Sankt-Peterburis ja igatseb Eestit ühtäkki taga, „vene maailma“ meedia korraldab kogu aeg tema heaks mingeid korjandusi, eemale ei jää ka linnavõim ja vene terroristlik riik.
Järjekordne kaebelugu kannab pealkirja „Eestist deporteeritud Zoja Paljamar vajab teie abi“ ja selles rõhutatakse, et naine on „57% invaliid“ ja vajab kalleid ravimeid. Huvitav, kas Venemaal neid siis ei olegi?
„Eestis anti Zoja Anatoljevnale lootust, et ta saab kohtu kaudu tulla tagasi, kuid selleks ei tohi ta ei anda intervjuusid, pöörduda Venemaa võimude poole abi saamiseks ega anda sisse dokumente enda legaliseerimiseks. Õigusliku loogika seisukohalt on see täielik nonsenss, inimlikult aga tavaline valetamine, mis näitab fašistliku riigi kogu olemust, kes loodab, et kuni käiakse kohtus, Zoja sureb“.
Issand, kuidas tahab see putinoid naasta „fašistlikku riiki“!
Muide, Peterburis, kus ta praegu elab, kõik elanikud on just praegu sillas: linnavõimud arvutasid ümber elatusmiinimumi 2024. aastaks ja lisasid 100 rubla per kärss!
Vastavalt eile avaldatud projektile on nüüd elatusmiinimum 16 322 rubla „na dušu naselenija“, töövõimeliste elanike jaoks 17 791 rubla, pensionäridele 14 037 ja lastele 15 832 rubla.
100 rublane lisa on vähem, kui üks euro – kusagil ühe dollari kanti. Ilmselt läks Paljamar lolliks neid numbreid kuuldes ja kaotas igasuguse tahtmise oma kalli kodumaa kodakondsust saada.
Peterburi päriselanikud kommenteerivad 100-rublast lisa musta huumoriga.
+ + + + + + +
ERRi portaalis ilmus täna Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi õpilase Aleksander Marmori vahva lugu „Nagu üks sipelgas“.
Koolinoor kirjutab: „Olen kuulnud ühte ütlust, mis kõlas umbes nii: “Igas maailma sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast”, mis on minu arvates tõsi. Ja täpselt selle jaoks ongi Eestit maailmale vaja, et kui kord rännak lõpeb, oleks eestlasel oma koht, kuhu alati tagasi tulla. Jääda juurte juurde ning kasvatada peret ning olla sama kange edasi nagu üks vapper sipelgas.“
Arendades võrdlust jõuab Aleksander toreda kujundini: „Üksainus sipelgas on tugevam kui elevant, sest ta suudab kanda võrreldes oma kehakaaluga viiskümmend korda raskemat kandamit, mida londikandja ei suuda.“
Toreda loo sissejuhatuses selgitatakse, mis ajendas noort seda kirjutama: p.resident Alar Karis kutsus koolinoori tänavu üles jagama oma mõtteid Eesti rollist maailmas. Teemal “Miks on Eestit maailmale vaja?” kirjutaski Aleksander Marmor.
Härra Karis võiks paluda kirjutada hoopis teemal „Miks on „presidenti“ Eestile vaja?“ Äkki saaks ta ka ise selles küsimuses targemaks.
Et diskot teha ja ketasgolfaritüdrukuid õnnitleda, selge see. Aga äkki veel millekski?
Ivan Makarov