Okupatsiooni ajal kostitasid NLKP ajalehed (teisi ei olnud) niigi sügava rahuldustundega töötanud ja kommunismi ehitanud elanikke juhtkirjadega, mille üks kohustuslikke elemente oli Ameerika imperialismi ja Iisraeli sõjardite (izrailskaja vojenššina) paha sõnaga mainimine. Olgu see Pravda, Izvestija, Edasi – ikka surm neetud imperialistidele, maha juutidest militaristid, elagu inimkonna päästja NSV Liit!
Rippumatu EV ajalehed on 2023. aastal samuti üsna üksmeelsed, olgu siis tegemist kompartei organist võrsunud Postimehe või komsomoli organist paisunud Eesti Päevalehega. Teineteisega targu ei diskuteerita, sõimatakse maailmavaatelises üksmeeles viimastest mohikaanlastest eesti natsionaliste ja toetatakse pedelariigi ülesehitustööd.
Konkurentsivõitlus kahe nii töötajaid kui ka peatoimetajaid teineteisega vahetava meediamaja vahel siiski toimub ja Postimees viimastel päevadel juhib: mõne päevaga ilmus seal juba vist kümmekond EKRE-teemalist lööklugu, viimane oli vaimuhiiglase Juku-Kalle Raidi sulest. Muljetavaldav!
Ja nüüd siis lisaks veel võimas Postimehe juhtkiri. Selge see, et selle on kirjutanud mitte kogu toimetuse kolhoos, vaid konkreetne autor – võimalik, et juhtoinas ise. Aga anonüümsus on vajalik selleks, et: esimene – mitte vastutada isiklikult lugejate eest kirjapandud soga (KK lemmiksõna – I.M.) eest, ja teine – lisada soliidsust. Et on olemas mingi suursugune aju, mille nime ei tohi isegi mainida suuliselt, nagu issanda nime suhu võtta.
Värskes Postimehe juhtkirjas noomitakse natuke koalitsiooni ülbuse eest (nüüd võib, sest Isamaa jäeti ju ukse taha ja alandavast lömitamisest ei olnud abi) ja jõutakse kohustusliku punktini, selle patoloogia radix causa’ni, milleks on ekrefoobia:
„Võidujoovastus on varemgi pannud päid ringi käima ja seda võiks peaminister Kaja Kallas veel mäletada. Valimisvõit tuli seegi kord ja oodatust suurem ning eduelamust sai Reformierakonna kõrval tunda ka Eesti 200. Ilmselt tekitas see mõlemale tunde ühiskonna suurest ja sügavast toetusest, mis tegelikult ei ole sümpaatia, vaid lihtsalt hirm EKRE valitsuse ees. Miks muidu e-hääletasid ka need, kes ammu oma eelistust valimistel polnud väljendanud.“
Nii et Postimehe juhtkirjutaja väidab, et e-hääletama mindi hirmust EKRE valitsuse ees. Huvitav, kust Postimehe ühisaju seda võttis, kui hääletamine oli salajane ja e-tulemusi ei saanud isegi kontrollida mitte? Miks siis sedelite abil hääletanud ei kartnud „EKRE valitsust“ ja andsid talle võidu? Kas need e-hääletajad ei ela siin riigis, nende hulgas ei ole eestlasi, nad ei ole ei mehed ega naised ja ei manusta toitu suukaudselt?
Postimees, kas sa tõesti oled kollektiivselt juba nõndavõrd vaimselt maha käinud?
+ + + + + + +
Kujutage endale ette perearsti, kelle juurde tuleb tema haige sunnismaine patsient ja kurdab: kallis doktor, te kirjutasite küll ravimid välja, aga ma ei saa neid välja osta, sest haiguspäevi kinni ei maksta, üürivõlg suur ja süüa ka tahaks. Iga päev. Aga arst kargab tooli pealt üles ja hõiskab: „Väga õige!“ Paras! Paras!“
Reformierakonna ja riigikogu liige, perearst Karmen Joller on avaldanud EPL-Delfis loo „On igati mõistlik, et riik enam esimesi haiguspäevi ei hüvita“.
Selle peale kogunes mitusada pehmelt öeldes kriitilist kommentaari, mille autoritele võiks vastuseks öelda: aga teie ise ju äsja hääletasite selle poolt! Kõiki kommentaare muidugi lugeda ei jõua, nii et piirdusin paarikümne esimesega, ja nendest meeldis mulle kõige rohkem lühike vastukaja „Milline tore doktor!“
Ei oska sellele midagi lisada.
+ + + + + + +
Delfis ilmus täna lugu „Lauri Hussar: erakonnal pole teada „väga tõsiseid asjaolusid“, et Lehtme Riigikogust tagasi kutsuda“.
Ega mõttehiiglaste tõeteri ei olegi mõtet kommenteerida, geeniuste väljaütlemisi tuleb aupaklikult tsiteerida. Vaata, Lauri, kui Lehtme ja sinu erakonna valimiskampaaniaga seotud „väga tõsised asjaolud“ selguksid, ja meie riigis eksisteeriks valitsusest sõltumatud uurimisorganid ja prokuratuur, siis sina ise annaksid oma viimseid selgitusi kohtusaalis, kus haamer oleks hoopis teise inimese käes.
Aga seni kuni oled orava apendiks, sellist ohtu ei ole. Isegi sellel, kes varastab paljaks laste laipu.
+ + + + + + +
Me elame Lollidemaa Imede põllul, kus seikles mõnda aega ka Buratino. Keskerakond on vaatamata oma ebaedule valimistel toonud Riigikokku tõelisi Eesti sõpru: kauaaegse „Stolitsa“ peatoimetaja ja lisaks ka Yana Toomi lemmiku Aleksei Jevgrafovi, kes olles ka Narva linnavolinik ja kaitstes seal „Eesti vabastajate“ püha mälestust, näitas eilses intervjuus rus.err-ile, et ta ikka veel ei adu, mis riigis ta elab.
Rus.err avaldas loo „Jevgrafov: viimasel ajal oli Eestis tehtud kõik selleks, et 9. maid ei nimetataks pidupäevaks“.
Kuule, sovett, elades Eestis peaksid ju ometi teadma, et 9. mai on Venemaa, mitte Eesti Vabariigi pidupäev. Ja et see on kümnete tuhandete eestlaste tapmise ja küüditamise sümbol. Kaua sa siin veel nõnda räuskad?
„Kahjuks oli viimasel ajal tehtud kõik selleks, et 9 maid ei nimetataks pidupäevaks. Ma ise olen sel päeval Tallinnas. Kavatsen asetada lilli Pronkssõduri jalamile,“ tsiteerib vene ERR Riigikogu vastse saadiku, Toomi aseliikme sõnu.
Tanki endisele asukohale ära unusta lilli tuua, vaimne okupant.
Ivan Makarov