20.10.2019
Eesti peavoolumeedia levitab kommunistlikku mõttelaadi.
Kolumnist Mart Ummelas kirjutab sellest, kuidas peavoolumeedia vaatleb rahakasutust kommunistide positsioonilt.
„Pühapäeval hakkas mulle kõrva Raadio 2 saate „Olukorrast riigis“ saatejuhi, „Lääne Elu“ toimetaja Andrus Karnau üks väide: „Kui teise sambasse raha kogunud inimesed peaks seoses pensionireformiga saama võtta oma kogutud raha välja, siis võtavad nad selle raha meie kõigi taskust.“
Kuidas nii? Kui inimene on olnud sunnitud oma ausalt teenitud rahaga toppima täis kommertspankade investeerimisfondide kasumiahnete haldurite taskuid, siis kuidas hinnata sellist eksproprieerimist õigustatuks? Või õieti natsionaliseerimist, kui uskuda Eesti Panga mõõdutundetult kinni makstud analüütikute äsjaseid hüüdlauseid teise samba kui Eestis elamise sunniraha kaitseks. Sellel Eesti Panga kui „uue partei asutamiskoosolekul“ paari nädala eest.
Tegu on täiendava sundusliku maksustamisega või tegelikult riiklikult aktsepteeritud eraisikutelt varastamisega. Need, kellel oli omal ajal võimalus loobuda sellisest repressiivsest elatisvahendite konfiskeerimisest, tegid targasti, loobudes pakkumisest lasta pankadel ja halduritel toppida näppe oma taskusse. Arvestades, et sellise süsteemi taga olid järjekordse varjunime all esinenud sotsid Eiki Nestori juhtimisel, siis on õigustatud nimetada kogu pensioni teist sammast kommunistlikuks.
Paljuski meenutab see süsteem ju pärast maailmasõda N. Liidus käivitunud riigiobligatsioonide väljaostmise sunniviisilist süsteemi, kui kümnetele miljonitele inimestele, sealhulgas okupeeritud Eesti elanikele jagati tegeliku sissetuleku asemel rahalisi indulgentse ehk sisuliselt tühje pabereid. Mäletame hästi, mis nende eest kunagi paarkümmend aastat hiljem tagasi maksti, kui kellelgi olid need paberilipakad veel alles.
Täpselt sama rumal on rääkida teise sambasse kogutud/rekvireeritud ausa sissetuleku puhul udujuttudest „pensionäri tuleviku kindlustamisest“. OECD andmed osutavad juba praegu, et Eesti fondid on 10 aasta lõikes kõige kahjumlikumad – lausa reaalses miinuses. See miinus on väljendatud siiski vaid nominaalselt, mitte aga kogutu summa reaalses, elatustaseme muutusele vastavas negatiivses väärtuses.
Kõige suurem vale käivitati kogu seda nn. kolmesambalist pensionisüsteemi omal ajal käivitades, kui varjati kogumispensionisse kogutavaid vahendeid ehk töötajailt sissetuleku sunniviisilist rekvireerimist. Töötaja brutopalgast peetakse kinni 2% ehk siis tegelik tulumaksumäär on 22%, mitte 20%. Sotsiaalmaksuna tööandja poolt tasutavast 33-st protsendist võetakse ära 4% teise sambasse ehk siis mitte ainult esimesest sambast, vaid ka sellega ka ravikindlustusesse minevast osast. Niisiis – iga kogumispensioniga (enamikus sunniviisiliselt) liitunud inimese otsene maksukoormus brutopalgast on juba 26%.
Samal ajal pole mingit kindlust, et tulevane pensionär sellest kogutud rahast üldse kunagi midagi tagasi saab, sest pensioniiga ju pidevalt tõuseb ja haigused ei kao kuhugi. Teise samba fondid aga ei tõuse, vaid on muudetud finantsiliselt impotentseks. Jutud tulevaste põlvkondade probleemide lahendamisest on häma. Enne tuleb lahendada tänaste pensionäride probleemid.
Miks Andrus Karnau tõrjub võimalust tänastel pensionieelikuil või vanaduspensionäridel kasutada neid temalt riiklikult rekvireeritud vahendeid oma jooksvate kulude, laenude, tervise parandamise, elu kvaliteedi tõstmiseks kasutada, enne kui selleks pole enam reaalset vajadust ega võimalustki? Kas ta oma kogumispensionist on valmis loobuma „ühiskonna huvides“?
Sellist mõtteviisi saab pidada üksnes kommunistlikuks ideoloogiaks – tähtis on riik, inimene oma reaalsete tänaste vajadustega on tühine tööloom. Just sellist „üldrahvalikku“ riiki on ju ka viimased veerand sajandit ehitatud. Ehitades seda oma kodanikelt ausaid sissetulekuid ülbelt röövides. Ehk oleks aeg lõpuks loobuda kommunistlikust mõtteviisist ja anda inimestele nende OMA raha tagasi.“