14.02.2020
Vilja Kiisleri arvamus.
Skandaalne “ajakirjanik” Vilja Kiisler tõestas taas, et tema demokraatliku ühiskonna meediasse ei sobi, vaid võiks olla stalinliku väljaande poliittöötaja.
Vilja Kiisler ütleb, et Ahto Lobjaka ja Varro Vooglaiu väitluse kohta Postimehes: “Varro Vooglaiu legitimeerimine olulises meediaväljaandes on väga halb mõte” ja selgitab lisaks: “Mõne asjaga siin ilmas on nii, et siis ei aita ka seletamine /…/ inimvaenulikkuse ja kurjusega ei pea dialoogi astuma.”
Väga paljude inimeste jaoks esindab just Kiisler inimvaenulikkust ja selget kurjust ajakirjanduses, kui ta otsib inimeste mahategemiseks nende jutust kõige ebaõnnestunumaid ütlusi ja ehitab selle peale loo üles, või siis kasutab selleks kontekstist väljakistud ütlusi.
Kiisler tahab, et ühiskond ei otsiks mingit ühisosa, leppimist ja kompromisse. Mida talle siis vaja oleks? Massirepressioonide algatamist nende vastu, kes raevutsevale meediahüäänile ei meeldi?
“Kurjus” Varro Vooglaid on teisel arvamusel ja näha on, et neist kahest sisaldab just Kiisler võrratult rohkem ehedat kurjust. SAPTK juht arvab nii:
“Vilja Kiisleri tänane turtsatus on tegelikult väga kõnekas ja räägib meile just nimelt sellest tõsisest probleemist, millest ka tänases saates juttu tuli.
Ikka ja jälle räägivad liberaalid meile avatuse ja dialoogi vajadusest, aga siis, kui reaaselt eriarvamused kokku tuuakse ning avatult dialoogi astutakse, siis kostavad need samad avatuse ja dialoogi nõudjad, et seda poleks kunagi pidanud juhtuma ning sildistavad neile ebameeldiva positsiooni esindajad inimvaenulikkuse ja kurjuse kehastuseks.
Olgem ausad, see ei ole ju normaalne!
Ühtlasi tasub siinkohal meenutada, kuidas Postimehe omanik, keda ma absoluutselt ei tunne ja kellega ma ei ole elus sõnagi vahetanud, kirjeldas hiljuti visiooni, mida ta tahaks näha Postimehes teostumas:
“Üks normaalne vestlus ainult nii saabki toimida, et kuulatakse ja püütakse mõista vestluspartneri seisukohti ning proovitakse leida ühisosa erimeelsustele vaatamata. Just ühisosa otsimine ja selle kaudu ühiskonna sidususe hoidmine peaks olema üks Postimehe kesksetest rollidest. See ei tähenda tingimata kõigis küsimustes ühisele seisukohale jõudmist – ka eri arvamusele jäädes on meil kõigil vaja toimiva ühiskonnana edasi minna ning selleks on elav ja vastastikku austav vestlus parim võimalik viis.”
Ma saan aru, et Vilja Kiislerile on see visioon vastuvõetamatu. Minule on see aga vägagi sümpaatne ja ma loodan, et saade “Lobjakas vs Vooglaid” aitab selle teostumisele kaasa, andes teistelegi head eeskuju ja aidates hirmust eriarvamuste arutamise ees üle saada.
Reaalsete eriarvamuste arutamist ei peaks kartma ega põlgama, sest ainult kaevikutes istumine, oma mõttekaaslastele takka kiitmine ning oponentide hurjutamine ei vii ühiskonda edasi.”
Meediaväljaanded peaks tõsiselt mõtlema, kas Kiisler üldse sobib ajakirjandusse – nii leppimatu suhtumine teistsugusesse arvamusse näitab hoiatavalt, et see “ajakirjanik” ei suuda kajastustes sõltumatuks ja erapooletuks jääda. Ehk vajab Sputnik tööjõudu?
Või kardab Kiisler hoopis, et tema hingekaaslane Lobjakas jääb Varro Vooglaiule väitlustes alla? Oli ju kord Tallinna TV saates “Ajurünnak” juhus, kus selline häbiasi juhtus sots Marianne Mikkoga, kes viimases hädas nõudis saatejuhilt “katoliikliku propaganda keelamist sekulaarses riigis.”
Kommentaatorid tuletavad samas meelde järgmist: