Olete kindlasti pannud tähele, et kui kusagil maailma nurgas puhkeb mingi kriis, sõda või juhtub mõni õnnetus, lisatakse loo juurde: „Hea lugeja, saada pilte kohapealt!“. Sama juhtus ka Dubais, kui Lähis-Idas puhkes järjekordne kriis. Otsiti sinna „kinni jäänud eestlasi“, kirjutati evakuatsioonidest ja teadmatusest. Muidugi said meediaveskid head materjali selle näol, et lõksu jäi ka meie kaitseminister. Paraku, nagu ikka, erines pärispilt reaalsusest.
Kui Eesti meediat jälgida, võis jääda mulje, et Araabia poolsaarel valitseb täielik kaos. Samal ajal rääkisid mõned kohapeal viibinud eestlased hoopis teistsugusest kogemusest.
Näiteks Omaanis perega puhkusel viibinud eestlanna kirjeldas, et elu kulgeb seal tavapärases rütmis. Paanikat ei ole ning inimesed jätkavad oma igapäevaelu. Tõsi – reisi alguses kogeti hirmu, kui Dubais kostis plahvatusi ja telefonid andsid häireid. Kuid see ei tähendanud, et kogu piirkond oleks muutunud katastroofitsooniks. Nende pere liikus lõpuks bussiga Omaani ja reis jätkus plaanipäraselt. Mõni ei tahtnudki sealt ära tulla.
See näitab, kui erinev võib olla kogemus sõltuvalt sellest, kas inimene viibib sündmuste keskel või jälgib neid läbi meediapildi. Muidugi palju sõltub ka inimesest endast.
Veelgi kõnekam on episood, kus üks kohapealne eestlane rääkis, et hommikune telesaade ei olnud enam intervjuust huvitatud pärast seda, kui ta ütles, et olukord on tegelikult rahulik ja kõik on korras.
Vana tõde – draama müüb. Inimese üks tunnusjooni on tõik, et teda see huvitab. Muidu ju seda kõike ei pakutaks. Alati teritatakse kõrva mingi liiklusõnnetuse või kuriteo peale, kui seda raadiost või televiisorist lastakse. Niisiis täidabki meedia tegelikult sotsiaalset tellimust. Tavaline, rahulik argipäev sellesse pilti hästi ei mahu.
Tänapäeva infokeskkond erineb kardinaalselt sellest, mis oli näiteks nõukogude ajal. Siis tuli tõest infot otsida näiteks Ameerika Häälest, mida segajate kiuste ikkagi kuulis, ja püüda erinevatest allikatest objektiivset pilti kokku panna, et mitte jääda totaalse propaganda ja ajupesu ohvriks.
Täna on olukord vastupidine: infot on liiga palju, aga siingi ei tea enam, mis on tõde, mis vale. Eriti tehisaru agressiivses pealtungis ja tohutult kiires arengus.
Sotsiaalmeedia, uudisteportaalid, kommentaariumid ja nüüd ka tehisaru loodud sisu loovad olukorra, kus tõde, poolikud faktid ja spekulatsioonid segunevad üheks infomüraks. Selle sees orienteerumine pole sugugi lihtne isegi kogenud ajakirjanikel, rääkimata tavainimestest.
Seetõttu tekibki tunne, et kriis on suurem ja lähemal, kui see tegelikult on.
Näiteks läinud aasta lõpp Tansaanias. Nädal enne äralendu toimusid seal valimiste järel verised kokkupõrked. Meedia kirjeldas jubedusi, luges laipu, lennujaamad olevat suletud, internet maas, et keegi ei saaks teda, mida valitsusväed tegelikult korda on saatnud, kehtivad liikumiskeelud jne. Välisministeerium meil ja mujal pani üles karmid hoiatused reisimiseks.
Siiski hirmu ületades kohale minnes, ei kohanud reisijad mitte midagi sellist, millest võis enne lugeda.
Mõnel pool on poliitilised pinged kestnud aastakümneid. Samas ei tähenda see, et kogu piirkond oleks pidevalt sõjatsoon. Sageli toimuvad konfliktid väga konkreetsel alal, samal ajal kui seal kõrval elavad inimesed oma igapäevast elu. Just see nüanss kipub globaalses meediaruumis kaduma.
Seega võib kriisi tajumisel olla suur vahe. Võib-olla ongi tänapäeva infomaailmas kõige olulisem oskus mitte see, kuidas kiiresti reageerida, vaid see, kuidas säilitada selle juures kainet pead.