03.02.2024
Ajal, kui kultuurikapitali juht Margus Allikmaa kurdab, et eesti tippnäitlejad saavad vähe raha ja paneb ette maksta nendele presidendipalka, imporditakse Eestisse Venemaalt ei tea keda.
Nii juhtus ka Siim Kallase fondi poolt toetuse saanud Julia Augiga, kes kõikjal arendab eestlaste „ajaloolise antisemitismi“ teemat. Aug käis palju aastaid eesti riigiga kohut, lõpuks lubati ta siia elama ettekäändel, et teda kiusatakse Venemaal taga tema „sõjavastase hoiaku“ pärast ja ei anta seal tööd.
Selle üle venelased ise naeravad laginal, sest „tagakiusatud“ Aug käis Venemaal kogu aeg filmivõtetel raha teenimas ja kurtis veel, et Eestis makstakse talle vähe.
Nüüd lavastas ta järjekordse propagandistliku jama, legaliseerides oma lavastuse pealkirjas Eestis keelatud loosungit „ja russkij“. Paar etendust pooltühjale saalile – ja kohe suured retsensioonid. Eriti paistis silma dünastiline kommunist Jaak Allik oma Sirbis avaldatud looga „Hirm“.
Aastakümneid Vene teatri ümber vett soganud Allik kirjutab:
„Venelaste hirmud, millest räägitakse Julia Augi lavastuses „#ярусский/#maolenvenelane“, on suures osa seotud sõjaga Ukrainas… Mõningaid eriti russofoobseid kirjutajaid on teinud murelikuks ka Ekspeditsiooni valik võtta mängukavva Tšehhovi „Kolm õde“. Kujutlen, kuidas võivad sellised sõnumid mõjuda meie venekeelsetele kaasmaalastele, ja meenutan Grigori Kromanovi abikaasat Irena Veisaitėt, kes rääkis 2020. aastal „Plekktrummis“, kuidas ta luges Kaunase getos juudi lastele ette Goethet ja Schillerit.“
Jaak Allik kasutab siin eestlaste suhtes Kremli ja Toomi lemmikmõistet „russofoobid“, olles ise paadunud, geneetiline estofoob. On värskelt meeles see, kuidas ta võrdles vene meedias eestimeelsust fašismilembusega, väites, et tema jaoks sõna „proestonskij“ kõlab nagu „profašistskij“. Siin on kaks varianti – kas Allik ei ole tark inimene, mis on muide täiesti võimalik, või siis on ta pahatahtlik vene nats.
Ilmselge on püüd kätte maksta eestlastele selle eest, et nad võitlesid tema kommunistidest riigipöörajate suguvõsalaste ja nende Kremli kaasosaliste poolt okupeeritud kodu ehk Eesti tagasi. Eriti räpakas on see, et Allik võrdleb venelaste elu praeguses Eestis juutide omaga holokausti ajal. Ära valeta, kommunistipapi.
„Julia Augi lavastus näitab ausalt seda, mida tunnevad ja kuidas mõtlevad meie kõrval elavad venelastest kaasmaalased,“ väidab Allik.
Red bullshit. Aug spekuleerib oma eellaste rahvusega – kord on ta eestlane, kord on ta juut. Tal pole õrna aimugi, kuidas elavad ja mida tunnevad Eestis elavad venelased. Ta on kapseldunud oma umbkeelsusesse ja piiratud suhtlusringi. Ta tõesti arvab, et Eesti venelased ongi „vene maailm“, kuhu ta ise kuulub algusest peale. Tegelikult siinsed venelased ja venekeelsed temasuguseid pehmelt öeldes ei salli. Ja ta peaks teadma, miks.
Mul poleks midagi selle vastu, kui Siim Kallas võtaks sellise Augi ülalpidamiskulud enda kanda, aga oli ju vaja pressida need rahad välja riigilt, nagu Kallas pressis Eesti Pangalt 5000 eurot oma lolli pealkirjaga raamatutellise „Mina“ väljaandmiseks.
Aga ei, Eestisse toodi mingi mitte just kõige andekam Yana Toomi välimuse ja maneeridega võõrkeha ja anti talle raha ja töökoht, millest jäeti ilma mõni meie Eesti oma kultuuriinimene. Väideti, et umbkeelne Aug hakkab nüüd „vahendama Ida-Virumaal eesti kultuuri“. Selline, teate, võllahuumor.
Aug aga kavatseb lavastada mingi vodevilli Alla Pugatšova elust, mida ma ei lähe vaatama juba kasvõi lugupidamisest Suure Laulja vastu. Vähemalt mitte nii keskpärase näitleja esituses.
See oleks ju Aug-ustatud primadonna.
+ + + + + + +
Eestis ei ole praegu selget arusaamist sellest, mida kujutab endast Moskva Patriarhaadi vene õigeusukirik. Paljud meie demokraatlikus riigis ikka lähtuvad usust, et igalühel on õigus oma arvamusele, kuigi see on ammu lükatud ümber meie praeguse riigivõimu, peavoolumeedia ja ka mõnede vaimulike poolt. „Sõna on vaba“ jääbki tühipaljaks loosungiks neurootilise aktivisti närtsinud rinnal, „vaba sõna“ hinnakiri on loomisel – Kaja Kallase elukaaslase taks, nagu peaks teil värskelt meeles olema, on 1500 eurot. Mis aga puutub kirikutegelastesse, siis millal oli nii, et ükskõik mis religiooni preestrid sallisid ja lubasid vaba sõna? Küsimus on retooriline.
Venemaa õigeusukirik ei ole enam kirik, tegemist on riigikirikuga, ja riigiks on Venemaa. Pealekauba on praegusel kujul tegemist sõjakirikuga. Kreml konfiskeerib maad, hooned, muud kinnisvara, ja annab üle Kirilli kirikule. Jutt käib kolossaalsetest varadest ja üüratust rahast ning võimust. Tänutäheks õnnistavad õigeusu vaimulikud tuumarelvi, tanke, torpeedosid, allveelaevu ja vallutussõtta surma saadetavaid noori, ka mitteusklikke: et rohkem verd, rohkem laipu, rohkem vallutusi – kõik Jumala nimel, nagu Šveiki raamatus!
Mis riigis ka ei asuks Moskva patriarhaadi filiaalid, teenivad nad ikka „vene maailma“ ja Venemaa kuritegelikke aktsioone, sageli olles koos vene saatkondadega ka spioneerimise pesad. Nii mõneski kloostris õpetatakse välja diversioonigruppe, Ukrainas tuli korraldada mõnele sellisele punkrile lausa tormijooks. Nii et mitte ainult mõned imaamid Euroopa mošeedes ei kutsu tapma „uskmatuid“. Venemaa riigikirikus vaenatakse „uskmatute“ pähe Ukraina „kirikulõhestajaid“, „banderovlasi“, „Kiievi natse“ jne – kõiki, kellega on Putinil kana kitkuda või keda ta tahab ära tappa. Kõik, kes kaitsevad praegu oma maad röövvallutajate ja vägistajate eest, on seal lausutava „jumalasõna“ kohaselt „terroristid“ ja „fašistid“.
Tuntud Irkutski kirikujuht Oleg Zõrjanov kutsus aga vene naisi sünnitama, et kodumaal ei lõppeks kahuriliha varud. Ta jutleb, et vene naise funktsioon on sünnitamine, ja vene mehe funktsioon on sõdimine. Tema arvates on maailma kurjus Lääs, mis sunnib venelasi loobuma nende vaimsetest klambritest (skrepõ).
„On väljend, mida omistatakse Bismarkile – et sõdu võidavad vaimulikud ja õpetajad. Kuid üks pühak ütles: „Sõdu võidab naine“. Naine, kes sünnitab, kes kasvatab. Kes siis hakkab sõdima, kes üldse seisab meie vene maailma eest, kui ei sünnitata,“ ütles vaimulik, rõhutades, et kaasaegne ühiskond on liiga palju orienteeritud lääne väärtustele, „kuigi väärtusi seal ei ole“.
„Püha isa“ tuletas meelde, et „vanasti põlati neid naisi, kes ei kandnud pearätti ja kes ei sünnitanud“.
Vene õigeusukirik teeb praegu suurt sõjapropagandat, keelitades koguduste liikmeid minema vallutama Ukrainat. Üks pärast Kirilli kõige sagedamini eksponeeritav ja tsiteeritav vaimulik Andrei Tkatšjov kutsus otse kirikus vene mehi surema sõjas. Ja et kui nad ei lähe, siis surevad elektrilöögist või kukkudes paljukorrulise maja katuselt.
„Surm sõjas on kõikidest surmadest kõige parem. Inimesed surevad, nagu sead, lämbuvad omaenda okse sisse, ütlen ma teile… Laua all. Selliseid lolle surmasid juhtub igal sammul. Siis parem on juba surra, relv käes, kodumaa eest. Ja veel palvetada enne surma,“ jutles Kirilli parimaid propagandiste.
Seega oleks õigem nimetada siinseid Moskva patriarhaadi esindajaid, kes ei mäletagi sellist käsku, nagu „ära tapa“, Kremli emissarideks.
Ivan Makarov