24.02.2024
Seriaali “Koer” peakangelased
Pärast EV presidendi monotoonset kõnet algas Estonias pidulik kontsert.
No mida öelda? Ukrainlased lõid mõni aeg enne sõja algust vapustavalt hea krimiseriaali „Koer“. Selle peategelasel on vahva ja väga omapärase iseloomuga saksa lambakoer, kel on peale tööalast nutikust veel ka oma nõrkused. Näiteks meeldib talle meeletult klassikaline muusika, kusjuures valdavalt minoorne.
Kord askeldas niigi jamadest masendunud peremees väljas, aga Koer istus maasturis ja vahetas käpa või ninaga muusikaprogrammi. Ja sealt hakkas tulema sellist morni ja kurba muusikat, millega Koer hakkas kaasa ulguma, et niigi iga päev surma all kõndiv peremees Max suundus otsustavalt kabiini poole ja ütles: „Kuule, Koer! Sellise muusika saatel ei sõideta. Sellise muusika saatel veetakse!“
EV kontsert oli niivõrd morn, niivõrd morbiidne, et sealt puudus vaid kurb hundiulg talvisel ööl. Üldpilti elavdasid ainult ilusad eesti rahvamustrid ja eestlaste suurima sõbra Yana Toomi punapea saalis. Muidu valitses pilkane pimedus, mustad ja tumesinised värvid, ja kõlas kohati iiri või šoti koloriidiga eestilaadne seisundimuusika, Kristina Kallase poolt eestlastele lubatud kanneldel, ja ka harfil ja klaveril, mis olid äkki kompensatsioon puuduvate pastelde eest.
Matusemeeleolu valitses hetkeni, kui lavale tulid Urmas Alenderi ja Ruja laulude vapustavalt hea esitaja Kannukene ja maestro Rannap ise. „Nii vaikseks kõik on jäänud“ on sama hea klassika, nagu „Leti it be“, „Suve naer“ või „Stairway to Heaven“, see on üks eesti muusika ajaloo ilusamaid ballaade Ernst Enno sõnadele. Elav esitus, solisti kaks rütmist etteruttamist olid loomulikud, nagu svingis, ja ühes kohas veerand sekundiks murdunud hääl ei torganud üldse kõrva.
Oodata oli, et asi läheb sellest kohast elujaatavamaks, aga siis tuli Arvo Pärdi teos, kus jutt oli surmast. No kellel saaks midagi Pärdi vastu olla, kuid fakt on see, et kogu kontsert oli nagu üks väga professionaalselt ja tundeliselt esitatud muusikaline illustratsioon eesti pealinna enne pidupäeva letaalselt kaunistanud meie kodude varemete hiiglaslikele piltidele.
Nagu ausalt ütles Hans H. Luik, see kava oli sobiv eestlaste uinumiseks.
Aga samal ajal algas naabruses ELU – eestlaste tõrvikurongkäik, mille avas vapustav tšellomängija Silvia Ilves. Sadas vihma.
Ja siis tuli meelde Alar Karise tänase kõne lõpp: „Karta ei tohi. Mäletate möödunud noorte laulu- ja tantsupeo vihast vihmaturtsatust? Ja siis kõlanud “Sata, sata vihmakõnõ, ma ei pelga Sinno”?
See oleks nagu riigipea pühendus inimestele, kes justnimelt ei kartnud ei stiihiat ega agressiivseid sallivuslasi ja, trotsides vihma, süütasid sel hetkel Vabaduse väljakul oma tõrvikuid.
Hea on nii mõelda, aga ärme tee illusioone. Estoniasse kutsuti valituid, Eestisse vihma alla jäi eesti rahvas.
Ivan Makarov