23.03.2024
Mihhail Veller on kordumatu oraator
Eestlased on suhteliselt halvasti kursis sellega, mis toimub Eestis elavas Venemaa taustaga „kultuurikihis“. Mitte kedagi ei huvita isegi see, et meil makstakse riigieelarvest miljoneid maksumaksjate raha siia kolinud Venemaa „liberaalidele“, kelle tarvis suruti toimetustest välja kohalikud eesti kodanikest ajakirjanikud ja asendati umbkeelsete Putini alamatest šovinistidega, kes lüpsavad Eesti hüvesid ja raha, provotseerides tänutäheks meedias venelaste viha eesti riigi ja rahva vastu.
See suurt kedagi ei huvita, kuigi sisserännanud politrukkide ülalpidamisele läheb ka eesti paljulapselistelt peredelt äravõetud raha. Kaja Kallasele on kallimad FSB ja Lukašenka KGB heaks töötanud ajakirjanduslikud libahundid, kes „kõik on meie inimesed“. Eestlased aga võiksid meie valitsuse meelest vähem sigida, süüa ja liikuda.
Kuna konservatiivide ründamine EKRE näol on muutunud igapäevaseks rutiinseks tegevuseks – isegi seasilmakestega närilisehing debiillakk on mõned päevad tagasi heitnud Kanal 2 hommikusaates EKRE ja kirikuasjade üle tema arust nalja – siis tekkis oht, et rahval hakkavad lõpuks sellest roast krõõksud tulema.
Seega lisas liberaalne meelelahutuslik väljaanne Õhtuleht menüüsse vihase rünnaku Eestis elava meie riigi kodanikust ja Valge tähe ordeni kavalerist ühe kuulsama vene juudi soost kirjaniku Mihhail Velleri vastu, avaldades nii veebis kui paberil mahuka loo „Mis juhtus eestimeelse Mihhail Velleriga? Oleg Samorodni: ta asus aktiivselt ja tigedalt paljastama lagunevat Läänt“.
Kõigepealt autorist: tegemist on Hiiumaale kolinud professionaalse publitsistiga, kes oli Nõukogude Liidu diplomaat Kambodžas, ajalehe Sovetskaja Estonija peatoimetaja asetäitja, 2007-2010 aastatel Venemaa propagandalehe „Komsomolskaja Pravda v Severnoi Jevrope“ šeff-toimetaja. Valdab kuut keelt, on avaldanud mitu asjalikku raamatut vene propagandast Eestis.
Härra Samorodni on üsna mitmetahuline inimene – töötades Kremli häälekandjas peatoimetajana, pani ta suure kella külge „eesti piirivalvurite omavoli“ piiril, kui tema pagas otsiti läbi. Kogu vene meedia kihas siis lugudega „eesti fašistlikest võimudest“, kirsiks tordil härra Samorodni poseeritud märtripilt piiril.
Mõned aastad tagasi pakkus ta koostööd minu raadiosaatele „Nedelitsa“, tehes reportaaže Hiiumaalt ja Kambodžast – enamasti olid need poliitilised kommentaarid, esiti kritiseeris ta keskerakonda ja konservatiive, nii et pidin vahel neid asju eetris diplomaatiliselt siluma, autorit katkestamata. Erudeeritud ja punktuaalne vaoshoitud inimene.
Ja täiesti ootamatult ründab ta nüüd üsna sirgjooneliselt Mihhail Vellerit. Kohe ütlen, et härra Veller elab Eestis väga vaikselt, sest teda veel „vanast ajast“ vaenab siin kohalik „kirjanduslik klann“, iseäranis Belobrovtsevid, ja ta on siinses meedias tühistatud – inimene on meeletult kuulus ja põnev, aga tehakse nägu, nagu teda ei oleks olemas. Tuttav, eks ole? Eesti on inimeste tühistamise osas Euroopa liider.
See-eest esineb Mihhail Veller iga jumala päev miljoniliste auditooriumidega Venemaa ja Putini kuulsate kriitikute tele- ja raadiosaadetes, tal on ka oma telekanal. See, et härra Veller ei ole esindatud Eesti venekeelses meedias, on seletatav kahe asjaoluga: esiteks siinsed putinlased, ka riiklikus ETV+ kanalis, vihkavad Vellerit veel rohkem, kui Venemaa putinlased. Teiseks – suurkujul ei ole Eesti venekeelses „koorekihis“, mis on kõike muud kui koor, mitte ühtegi väärilist vestluskaaslast. Tal oleks igavam, kui nõukaajal kommunaalkorteris ohvitseri naisest naabrinna suust kuulujutte ja muid rumalusi kuulata. Eesti on tõeline lääneriik, kuid mitte meie venekeelne meedia ja kultuur: see on täielik provints, absoluutne kolgas, tõeline vene Delfisse tekkinud Tšeljabinsk. Nii et Veller ei tahakski, et teda saates katkestaksid rumalate repliikidega harimatud provintsiaalid. Ta ei ole paraku salliv ega kannatlik ennasttäis lollide suhtes. Vinge vanahärra, auväärne akadeemilise mäluga intellektuaal!
Aga Oleg Samorodni, kes on harva erandina tark kohalik venekeelne ajakirjanik, kirjutab:
„On kibe jälgida, kuidas reageerivad Venemaa agressiivsele sõjale Ukraina vastu need, keda tavaliselt nimetatakse „Vene loominguliseks intelligentsiks“. Tahes-tahtmata peame meenutama Venemaa kommunistlike bolševike juhi Vladimir Lenini räiget avaldust sel puhul. Ta öelnud, et Vene intelligents ei ole Vene rahva südametunnistus, vaid tema pask. Lenin oli muidugi kaabakas, kuid tark ja läbinägelik kaabakas. Kahjuks kinnitab seda sama järeldust ka praegune Vene nn intelligentsi põlvkond. Valdav enamus neist kas avalikult või kergelt varjatult, toetavad agressiivseid Venemaa sõdu naaberriikide vastu. Muidugi on olemas intellektuaale, kes mõistavad ühemõtteliselt hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Kuid neid pole palju. Enamus eelistab Kremli võimudega vastuollu mitte minna. Paljud läksid avalikult totalitaarse diktatuuri teenistusse. Mõned üritavad lolli mängida, teeseldes, et nad pole ei seda ega teist, et nad pole kumbki. Näitena võib tuua varem Eestiga seotud Mihhail Velleri.“
Kulla endine kolleeg Oleg, teie näide on äärmiselt ebaõnnestunud. Veller ei saaks mängida lolli isegi siis, kui tahaks, ta on üsna otsese ütlemisega intellektuaal ja erudiit. Veller ei teeskle, ta ongi selline. Ja mis mõttes Veller oli „varem Eestiga seotud“? Ta on meie kodanik ja elab siin. Ma suhtlesin temaga ainult üks kord elus – ta käis veerand sajandit tagasi minu Eesti Raadio saates Raadius külas ja kinkis mulle oma suurepärase autogrammiga raamatu. Mina teda aktsepteerin oma inimesena ja sellest piisab.
Tuntud Kremli vägagi professionaalsed prankerid Vovan ja Lexus teadupoolest helistasid Kaja Kallasele Aafrika Liidu presidendi Moussa Faki nimel ja tõmbasid meie ordenirinna haneks. See oli alles meediapomm!
Aga kas te teate, kes sai Eestis teisena pärast EV peaministrit kõne nendelt Putini oskustöölistelt? Nad helistasid Mihhail Vellerile. Kuna helistati Velleri hea sõbra telefoninumbrilt, jäi härra kirjanik helistajat uskuma. Kui järgmistel päevadel läks ühes Venemaa keskses riigikanalis eetrisse tunnine Vellerilt väljapetetud intervjuu, ja kui Veller sai sellest teada, oli ta täiesti rahulik ja ütles, et rääkis nii, nagu on, ehk nagu alati, ja seepärast ei ole tal mitte midagi häbeneda ja ta ei loobuks mitte ühestki sõnast.
Ausalt öeldes ei oleks oodanud minu senise veendumuse kohaselt korralikult inimeselt Samorodnit sellist alapealkirja nagu „Putini hirmul kiitja“ ega taolisi ridu:
„Nägin vana meest, kes oli mures ja paaniliselt kartis, et ta võib midagi ebavajalikku välja paisata. Nägin peaaegu surnuks ehmunud kirjanikku, kes oli valmis võimude ees vingerdama. Mõttes oli mul Vellerist väga kahju.“
Kui Samorodnil oleks härra Vellerist „väga kahju“, ei oleks Samorodni temast oma sellist jälki fantaasiat avaldanud. See on kahetsusväärselt silmakirjalik, Oleg.
„Aga hinge kogunes põlgus tema vastu. Kui sa kardad rääkida, siis ole vähemalt vait. Ja ära imetle teenivalt ja orjalikult võimulolijaid. Kuid suurem osa Vene intelligentsist pole isegi selleks võimeline,“ laseb Oleg Samorodni loo lõpus Mihhail Vellerile kontrollasu pähe.
Olen arvamusel, et õigus põlata Mihhail Vellerit tuleb kõigepealt välja teenida.
Aga Oleg Samorodni mahuka süüdistusloo alapealkiri „Putini hirmul kiitja“ on paskvilli kvintessents. Arvestus on lihtne ja madal: Õhtulehe lugejad ilmselgelt ei jälgi Velleri igapäevasi esinemisi miljonitele vene teisitimõtlejatele ja kirjanik jääb automaatselt süüdi.
Kogu Õhtulehes avaldatud krempli ümberlükkamiseks piisab ühestainsast Velleri eelmisel aastal Dmitri Gordoni saates öeldud fraasist: „Putin on ettetükkija, miserable, tühisus.“ Ja lastakse lõpuks maha.
Õhtulehe toimetus võiks uurida asja professionaalselt ja siis paluda vabandust täiesti põhjendamatult rünnatud ja laimatud eestimeelselt konservatiivilt, suurelt arvamusliidrilt ja kirjanikult, Valge tähe ordeni kavalerilt ja eesti kodanikult Mihhail Vellerilt, kes erinevalt paljudest teistest siin elavatest on väljendanud eestlastele ja Eestile korduvalt tänulikkust ja pole mitte kordagi õpetama hakanud, kuidas eestlased peaksid siinseid venekeelseid siidkinnastes kohtlema.
Ivan Makarov