Paarkümmend aastat tagasi teatas Itaalia uudisteagentuur ANSA, et osa USA Illinoisi osariigi frantsiskaanidest (frantsisklastest) nunnasid otsustas hakata masseerijateks.
Üks tund mudimist nunna poolt maksis 50 kuni 65 dollarit, mis oli tollal täitsa tavaline keskmine hind. Sellist lisaeriala harrastanud nunnad selgitasid, et nad ei ole rikkunud nunnaks olemise mõtet ega reetnud oma aateid, vaid pakuvad klientidele seda, mida ei saa pakkuda nende rikutud naiskonkurendid, pidades võõra patuse keha paitamise ajal ka vestlust vaimsel teemal.
Selline suhteliselt süütu vana uudis (informatsiooni osade nunnade päris prostitutsioonist ajaloo kestel võib leida guugeldades) tuli mul meelde, kui ma märkasin eile Delfis lugu „Millal asi hapuks läks? Endised Tartu EKRE juhid räägivad suu puhtaks“.
„Suud puhtaks“ oli selline mitte eriti isuäratavat suuhügieeni teemat meenutav jutusaade ETV-s, kui stuudiosse kutsuti külalisi, et imiteerida aktuaalsete probleemide arutelu. Külalised, kelle arvamust tahtsid teleideoloogid rõhutada, said endale rinnamikrofonid, teised pidid andma tavalist mikrofoni käest kätte. Nii loksutati paika „poliitiliselt küps“ (NLKP aegne termin) üllitis.
Aga see selleks. Tulles tagasi järjekordse ekreteemalise seeria juurde Delfi lõputus sarjas: loomulikult kui inimestel mingi asi „hapuks läks“, tulebki teha „suu puhtaks“. Muidu lehkab. Kuid kas seda lehka on sünnis levitada iga jumala päev tuhandetele lugejatele? Kahtlen selles. ERK meenutab toda vaest kana, kes muudkui kaagutab ja teisi nokib, aga muna ei tule ja ei tule.
„Tartu EKRE ajalugu on kirev. Kümnendi sisse mahub intriige, võite, pettumusi, võimuvõitlusi ja üksteise mustamist. EKRE endised juhtkujud meenutavad viies vaatuses Delfile, milline on olnud Tartus erakonna käekäik, kuhu on jõutud ja mis saab edasi,“ kirjutab Delfi.
Viies vaatuses siis…
Endised EKRE juhtfiguurid on sedasorti toodangu väljastamise poolest juba ammu iseennastki ületanud, üksnes härra Ernits on pakkunud rõõmust rõkkavale peavoolumeedia libeoraalsele publikule juba mitte 5, vaid ilmselt 55 „vaatust“. Teisi nimesid nimetama ei hakka, piisab ühest – ülalnimetatud poliitiku seljas on kollane liidrisärk, mis ongi vist tema nahaga kokku kasvanud.
Ja keda aina rohkem meenutavad praegu oma endise erakonna aluspesu avalikult rebivad „aatelised“ poliitikud? Nad meenutavad kõige rohkem ehk Pärtelpoega, Mallukat, BSH-i ja teisi prügimeedia poolt pidevalt upitatavaid kollaseid figuure, kes kogu aeg räägivad oma endistest sõpradest väga s.tasti, põhjalikult, kougivad oma mälust välja aina uusi skandaalide, piinlike olukordade ja alatuste kolle.
Nüüd on nende ja endiste ekrelaste lugude pealkirjadki sarnased. Ja ka rubriigid on samad: näiteks kõne all olev lugu on avaldatud mitte lihtsalt Delfis, vaid „Delfi 25“ osas. Postimeeski lükkab need lood aina sagedamini „Elu 24“ alla.
Kas endal imelik ei ole, lugupeetud endised rahvuskonservatiivid?
Kui palju soppa te juba valasite oma endise erakonna ja endiste kaasvõitlejate peale. Kusjuures igale sellisele valangule järgneb Delfi foorumites valves olevate libeoraalsete trollide vihkamisest nõretavate räpaste kommentaaride rahe.
Sest just selline sõna on Eestis tõesti vaba.
Ivan Makarov