28.11.2023
Lugejad sageli kurdavad, et ei leia „Meediavalvuri“ lugusid üles, ja kui leiavadki, siis neid sageli ei saa meeldivaks märkida ega jagada.
Head sõbrad, olen asjaga kursis ja ütlen rohkemgi: isegi kui teil õnnestub laikida ja jagada, siis mõne aja pärast haihtuvad paljud meeldimised ja jagamised keritakse maha. Et ühel hetkel on näiteks FB-s 200 jagamist, mõne aja pärast aga vaatad, et kõigest 50. Siis tõuseb tänu teile mitmesajani – aga keritakse jälle mitmekümneni ja siis stabiliseeritakse sellel tasemel. Olen seda mängu pikemat aega jälginud ja teha pole siin midagi. Vaevalt et Elon Musk ostab ka selle prügimäe ära.
Just sellises riigis me elame ja just nii ausad ja eetilised on siinsed FB palgalised tsensorid. Loomulikult on USA moderaatoritel kama kaks, mida me siin eesti keeles kirjutame. FB-d aga tsenseerib Eestis teatavasti Delfi seltskond ja nendel on sealjuures mitu mõnusat isiklikku eesmärki.
Esiteks peita suurema osa rahva eest vasakliberaalide maailmavaadet kahtluse alla seadvad arvamused ja informatsiooni.
Teiseks kasutada ajakirjanduslikus konkurentsis „administratiivset ressursi“ ehk õõnestada teiste väljaannete tööd ja lugejaskonna arvukust sotsiaalvõrgustiku omanike poolt antud volitusi kuritarvitades.
See on sama, kui näiteks EE-EPL-i paberväljaannete töötajad käiksid mööda tellijate kodusid ja eemaldaksid postkastidest Postimehe lehti.
Kui Putini ägedale kriitikule, Venemaa teleajakirjanikule ja kirjanikule Aleksandr Sotnikule helistati FSB käsilaste poolt ja öeldi, et teda pekstakse juurviljaks, aga enne lüüakse surnuks tema kahekuine värdjas (lapsuke), põgenes Sotnik perega Leetu, seejärel Slovakiasse, kus ehitas oma telekanali. Ja rääkis, kuidas Venemaalt tsenseeriti tema youtube’i saateid nõndanimetatud „vene segmendis“: alles oli saatel 50 000 laiki ja paarsada dislaiki, aga mõne minuti pärast oli 7000 laiki ja 20 000 dislaiki. Blokeeriti kommenteerimine, ei lastud jagada jne.
Ehk vene terroristlik riik kasutab samu võtteid, nagu meie eesti kohapealsed moderaatorid. Kas siis vahet polegi? Pole ime, et Elon Musk, ostes ära Twitteri, vallandas otsemaid mitukümmend Eestis tegutsenud vasakliberaalset tsensorit, tänu kelledele ei olnud selles keskkonnas võimalik sõna võtta ühelgi kriitiliselt mõtleval eestlasel.
Kaabakatest puhastunud Twitteri esitatud paljastustes kirjeldatakse tööriistu, mida sotsiaalvõrgu endine juhtkond kasutas “nähtavuse kurnamiseks”. “Nähtavuse kurnamine” (Visibility Filtering; VF) on/oli Twitteri siseringi nimi varikeelustamise (shadowbanning) kohta, vahendas Objektiiv.
Varikeelustamine on sotsiaalvõrgustike ja otsimootorite manipuleerimine, mille tulemusel teatud kasutajate loodud sisu teiste kasutajateni ei jõua või mida näidatakse otsitulemustes kaugel tagapool.
Endise tuntud New York Timesi reporteri Weissi postitustelõimes selgitatakse, kuidas Twitter “kurnas” konservatiivide, nagu näiteks Charlie Kirk ja Dan Boningo, postituste nähtavust.
Ühel hetkel suunas Twitter lisaks “suundumuste musta nimekirja” (trend blacklist) Stanfordi ülikooli maailmakuulsa meditsiiniteadlase Jay Bhattacharya, kuna ta põhjendas, miks Covidi aja sulgemised teevad lastele kurja.
Twitter piiras pidevalt postituste levikut vastavalt nende “poliitilistele seisukohtadele või ideoloogiale”. Ajakirjaniku sõnul kinnitavad paljud kõrge taseme allikad, et tsensuur “nähtavuse kurnamise” vormis leidis aset. Ühe ettevõtte juhtivtöötaja sõnul on tegemist “väga mõjusa tööriistaga”.
“Me kontrollime nähtavust päris palju. Me kontrollime päris palju, kui suurel määral kellegi postitusi nähakse. Tavalised inimesed ei tea, kui palju me seda tegelikult teeme,” kinnitas üks anonüümseks jääda sooviv tarkvarainsener, mida kinnitasid lisaks kaks Twitteri töötajat.
“Nähtavuse filtreerimine” (VF) tähendab Twitteri kontrolli kasutaja postituste leviku üle. Sotsiaalvõrk kasutas VFi konkreetsete kasutajate kohta käivate otsingute tõkestamiseks, see piiras teatud säutsude leitavust ja blokeeris valitud kasutajate postituste ilmumise “suunitelemise” leheküljele ning keelas nende kohta räsisildi (#) otsingud.
Seltskonda, kes otsustas kasutajate postituste ulatuse (reach) üle, kutsuti Strateegiliseks Kiirreageerimisüksuseks – Üleilmseks Kontrollimeeskonnaks (Strategic Response Team – Global Escalation Team; SRT-GET). Tihti langetas nimetatud meeskond päevas otsuseid kuni 200 “juhtumi” kohta.
Kuid lisaks tavamoderaatoritele, kes järgisid paberile kirja pandud ettevõtte poliitikaid, oli kõrgemal veel üks tasand. Seda kutsuti “Keskkonna Ühtsuse Poliitika, Poliitikate Kontrolli Tugi” (Site Integrity Policy, Policy Escalation Support; SIP-PES)
Sellesse salajasse meeskonda kuulusid teiste hulgas juriidika, poliitikate ja usalduse valdkonna juht Vijaya Gadde, üleilmse usalduse ja turvalisuse juht Yoel Roth ja ettevõtte tegevjuhid, vastavalt Jack Dorsey ning Parag Agrawal.
Twitter ehk nüüdseks X sai sellest inimeste mõtete timukate loožist lahti, FB-s aga läheb asi paraku aina hullemaks. Asi on hull, sest just FB on eesti meedia, poliitikute ja ettevõtjate põhiline sotsiaalvõrgustikuline väljund, sinna on loodud väljaannete, ühiskonnategelaste ja firmade leheküljed. Ja sõltumatute väljaannete tööd tsenseerib ja omatahtsi piirab ühe Eesti peavooluüksuse seltskond. Ja ei tea kes veel, kahtlasel kujul eriti piiratakse ka Putinit, siinset „vene maailma“, jedinorosside käsilast keskerakonda ja sotse puudutavat kriitikat.
Nagu väitsid mulle mõned süsteemiga kokkupuutuvad IT spetsialistid, minu suhtes on rakendatud lausa mitu filtrit, ka isikustatud filtrid. Veel Postimehe toimetuses räägiti mulle aastaid tagasi, et paljud ei julgenudki minu tollal veel üsna leebeid artikleid avalikult jagada ja tegid seda läbi Messengeri. Kui palju inimesi on mulle kirjutanud, et said bloki mõne minu loo kommenteerimise eest, kõigest lakoonilise teksti „hea lugu“ eest. Et see kommentaar ei vasta heale tavale, solvab jne.
Sellised lood siis. Aga kindel moodus leida „Meediavalvuri“ lugusid, mis on sotsmeedias kunstlikult raskendatud või vahel ka võimatu, on kasutada Uute Uudiste portaali Esileht – Uued uudised
Laikida, kommenteerida ja jagada seal küll ei saa, kuid see-eest ei hüppa järjekordne „Meediavalvuri“ lugu teie vaateväljast minema, kui te tahate sellega FB-s tutvuda.
+ + + + + + +
Riigikogu.ee teatab: „Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson esines täna Berliini välispoliitika foorumil, kus käsitletakse Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tõttu toimunud võimunihkeid, sealhulgas Balti riikide ja Poola suurenenud rolli Euroopa Liidus.
Mihkelson esines paneelarutelul, kus võtsid sõna ka Prantsusmaa Euroopa Liidu asjade minister Laurence Boone, Ukraina parlamendi eurointegratsiooni komisjoni esimees Ivanna Klõmpuš-Tsintsadze ning Saksamaa välisministeeriumi Euroopa asjade riigiminister Anna Lührmann.“
No las ta siis esineb, peaasi et kusagil slaide näitama ei hakka, sest äkki läheb tal jälle midagi nihu ja hiigelsuurele rahvusvahelisele ekraanile ilmub miski asjasse mittepuutuv.
+ + + + + + +
Õhtuleht avaldas täna loo „polüamoorset elustiili harrastavast kunstnikust Tiina Söödist“, kes annab eestlastele igasuguseid hooramissoovitusi.
Varem defineeriti „polüamoorset“ isikut „l“-i ja „h“-iga algavate sõnadega, mõlemad nelja tähega, nüüd siis aga tuleb üle minna uuele terminoloogiale.
Õhtuleht vahendab: „Arvatakse, et armukadedusega on raske toime tulla, aga see pole peamine mure,“ selgitab Rumeenias elav eestlanna Tiina Sööt. Tegelikult murravad inimesed pead hoopis logistika ja selle üle, kelle üksik sokk on kummuti all. Tema praegusel elukaaslasel on tüdruksõber, kellega mees käib koos matkamas ning see on nende romantilises suhtes oluline. Enda puhul on ta tundnud, et armukadeduse tugevus on olnud sama nii monogaamses kui mittemonogaamses suhtes.“
Kui vaatad selle kunstniku pilti seal Õhtulehes, siis ei tekkigi küsimust, miks ta pidi Rumeeniasse kolima, et leida endale mees kasvõi teise naisega kahasse.
Nagu ütles hiljuti kirjanik Mihhail Veller oma videokommentaarist Tallinnast, kui selgitas, kustkohast tulevad naisfeministid: „Olete te pannud tähele, missugused naised kogunevad feministide meeleavaldustele? Kuidas nad välja näevad? Just sellepärast hakkasidki nad feministideks“.
Ivan Makarov