29.02.2024
Täna, liigpäeva õhtul, ilmus Postimehes lugu, milles püstitati küsimus, mis mul endalgi juba mõnda aega peas mõlkus: „Supi- ja liimirünnakud maalidele jätkuvad. Kuidas kaitsta Eesti kunsti selle eest?“
Autor Krister Kivi kirjutab:
„Poliitiline aktivism näeb maalide kahjustamises kerget teed tähelepanuni. Kas turvaväravad ja metallidetektor muutuvad ka Eestis muuseumisse sisenemise osaks? Jaanuari viimastel päevadel viisid kaks naist Louvre’i kunstimuuseumisse veidike suppi. Pruuni leemega kavatsesid jätkusuutlikku ja kättesaadavat toitu propageerivasse grupeeringusse «Riposte Alimentaire» («Toiduvastus») kuuluvad aktivistid kostitada muuseumiseinal rippuvat Mona Lisat, maailma ilmselt kõige kuulsamat maali. See neil ka õnnestus, kuid see polnud esimene kord, kui Mona Lisat oli vandaliseeritud – juba viiekümnendatel oli vagura naeratusega meistriteost rünnatud kivi, happe ja žiletiga. Sellal kui supp mööda kuulikindlat klaasi alla nõrgus – veel enne, kui oma grupeeringu nime paljastamiseks hõlmad lahti löönud aktivistid vahistati – hakkasid muuseumitöötajad kiirustamata kandma saali enam kui mehekõrguseid tumedaid ekraane. Nendega piirati ülejäänud publiku pilkude eest sisse kaks ikka veel skandeerivat vandaali ja supine kunstiteos.“
Selles kirjelduses peitub ka üks võimalikest vastustest – kuidas kaitsta kunsti jultunud tühistajate eest: ülalmainitud „enam kui mehekõrguste tumedate ekraanide taga“ võiks kasutada kaabakate suhtes karistusvägivalda nagu korralikke elektrišokkereid, teleskoopnuia, taieseid mittekahjustavat pipragaasi. See oleks täiesti seaduslik, kuna muuseumide turvatöötajad peavad täitma oma kohust, kaitstes inimajaloo tähtsamaid kunstiteoseid, mis maksavad pealekauba sadu miljoneid. Kaitsma igasuguste röövlite, rüüstajate ja vaimuhaigete eest. Ka oma karistamatuses veendunud huligaanidest aktivistide eest. Tumedate ekraanide taga võiks ka „enesekaitse piire“ natuke ületada. Kes see ikka saaks kunsti kaitsjaid süüdistada selles, kui rüseluses astutakse ründajale kõvasti saapaga varba või millegi muu peale?
Panka röövides võib ju vabalt kuuli saada. Muuseumid on aga meie kultuuri pangad, hoidlad, katedraalid, museaalid aga enamasti hindamatud.
See oli praegu mitteametlik mõtisklus, ma neid kaitsmise variante otseselt ei soovita. Aga veel N. Liidu ajast peale on meil hindamatu kogemus – kuidas kaitsta näiteks oma põllusaaki öiste varaste eest: korralik ports soola segatuna peenestatud seaharjastega otse varga tuharatesse. See oli sellise pikaajalise toimega asi ja teistkordset kogemust ei tahetud.
Kaitsta eesti kunsti globalistide eest on seaduslikus korras väga raske. Kui meil jalutavad ringi vanglast väljalastavad lastetapjatest pedofiilid ja muud sarivägistajad, kui meil inimese tapmise eest karistatakse pigem sümboolselt ja suurvargaid hoopis edutatakse nii poliitikas kui ka äris, siis loota, et häbematu rohehullunud nolk hakkab kartma karistust selle eest, et ta hävitab mõne eesti kunstniku teose, oleks naiivne. Ta on kindlasti suunamudija ja blogija, kes levitab oma kangelasteo salvestust internetis ja teenib sellega üsna palju raha. Teenib summasid, millest ei saanud näiteks maali loonud vaene kunstnik unistadagi.
Vandalism peaks olema väga karmilt karistatav, kuid riigis, mis ei kaitse oma lapsigi pervertide eest, ei ole see reaalne. Vähemalt praeguse valitsuse ajal.
Veel julgustab kultuuri hävitajaid meil juurdunud riigi poolt tolereeritav ja toetatudki tühistamine ja vandaalitsemine. Kui ETV reklaamib „Giselle’i“ uuslavastust, kus pidžaamades osatäitjad ronivad teineteisele hargivahesse ja selga, nagu kevadel paarituvad konnad, on see ju samuti kunstiteose rüvetamine.
Kui estookinid saavad kultuurkapitalilt tuhandeid, et vandaalitseda inimeste kodude piltide kallal ja vaimselt terroriseerida lapsi ja ukraina põgenikke, on see kunsti enda mõiste pilastamine.
Kui riigitelevisioon ETV palkas mõned narkarid ja taidlejad solkima Alo Mattiiseni laulu „Ei ole üksi ükski maa“, oli see lausa riiklik vandalism.
Kui sotsi moodi vaimuaher Andrus Kivirähk mõnitab kogu aeg „Kevadet“, on see ehk hullemgi, kui teose peale supi kallamine: kaitseklaasi annab puhtaks pesta, aga naeruvääristatud Oskar Lutsu tegelaskujud tekitavad paljudes hoopis teisi tundeid ja tungi, kui oli siis, kui just need raamatud aitasid hoida eesti lapsi eestlastena okupatsioonile kiuste.
Kui peavoolumeedias võrreldakse eesti noorte tantsu- ja laulupidusid natside kokkutulekutega, siis on see taiesele liimi pritsimisest palju alatum ja ulatuslikum tegu.
Kui jeestidvestilasest „ajakirjanik“ kutsub üles tühistama rahvalaulikut, ja seda tehaksegi, siis on samuti tegemist ränga vandalismi ning isikuvastase teoga.
Kumu kuraatorid, nende seas ka mingid sissesõitnud meie rahva mustajad, nimetasid oma suva järgi ümber Eduard Wiiralti, Ants Laikmaa ja teiste eesti kunstnike eneste pealkirjastatud teoseid. Ka see on üsna julgustav eeskuju vandaalidele: kuraatorid hävitavad pealkirja, mis on taiese osa, aktivistid määrivad ära maalil olevad figuurid. Ega tõtt öeldes suurt moraalset vahet ei olegi.
Seepärast võib vastata Krister Kivi küsimusele järgnevalt: et kaitsta eesti kunsti vandaalide eest, on vaja kõigepealt kaitsta meie rahvusriiki sotside, globalistide, multikultilaste, sissesõitnud vaimsete kolonisaatorite, islamiseerumise, lgbteerumise jne eest.
Riigis peab olema ausate valimiste alusel moodustatud eesti rahvast esindav võim, ühiskonnas peab olema nulltolerants lastepilastajate, suurriisujate, riigireeturite ja uusokupantide suhtes, nende nahavärvist sõltumata.
Me peame olema omaenda maa peremehed, rääkima oma keelt, hoidma oma kultuuri, traditsioone ja ei tohi kaotada eneseväärikust.
Siis ehk ei tungigi meie muuseumidesse supipurkidega kohtlased, teades, et nad pannakse sedasamust suppi kohapeal helpima.
Ivan Makarov