Nägin Kanal 2-s Elo Mõttus-Lepiku saadet Igor Gräzinist. Igor oli nagu ikka edev, pani ühe jalakese teise jalakese peale, kiigutas seda ja äkki põrutas nagu kahurist, et Mihhail Kõlvart pole Jeesus!
Teadsin seda ennegi, et härra Kõlvart pole Jeesus, sest Jeesus oli juut, aga Mihhail on korea sugemetega eestlane. Kuid Budda ta siiski ka ei ole.
Vaadates saadet mõtlesin, et äkki minulgi tasuks kedagi otsustaval hetkel reeta, et mindki intervjueeriks niivõrd kena intelligentne naissaatejuht. See oli vist kümmekond aastat tagasi, kui mind intervjueeris Elo Mõttus-Lepik. Ja ajahammas ta peale üldse ei hakka, ta on ikka üks ilusamaid eesti naisi.
Tõdedes aga seda, mis teenete eest Igor Gräzin saatesse kaasati, võpatasin ma korraks mõttest, et äkki minagi olin tol ajal samasugune libedik. Aga ei olnud ikka küll. Lihtsalt ajad on muutunud ja põhimõttekindlad poliitiliselt mitteprostitueerivad inimesed, aatelised mehed ja truud naised ei huvita enam peavoolumeediat. Nendes pole müüdavuse erutavat sarmi, nad on tõesti igavad – ei reeda neid usaldanud sõpru, ei tüssa, ei valeta, ei aja sõgedat pläma Jeesusest ja ei hoora tema nime varjus ei poliitiliselt ega otseselt, nagu mõni Gräzini himur kiriklik ametikaaslane.
Igor Gräzin on muidu lahe inimene, poliitikuna aga on ta juurutanud erakondlikusse praktikasse fraktsioonilise tegevuse asemel friktsioonilise. Et muudkui parteist parteisse ja erakonnast erakonda, sisse-välja, sisse-välja, „туда-сюда-обратно, тебе и мне приятно“.
Jah, Igor astub muudkui erakonda ja siis erakonnast välja, siis jälle astub parteisse ja siis parteist välja, nii see lõbusa politikaani eluke veerebki, nagu Kakuke tuntud vene muinasjutust.
Peab möönma, et erakonnadki astuvad aegajalt Gräzini sisse.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: hea anekdoot peaks olema lühike, aga eurokandidaatide nimekirjad on paraku pikad