18.06.2024
Lugedes ja kuulates rohkeid sajatusi EKRE ja selle juhtide kohta – eriti õelad ja poliitiliselt alatud on muidugi endised ekrelased ise – panin ma tähele minu arvates olulise detaili: nad kõik väidavad nagu üks mees, et nende veendumused ja põhimõtted pole üldsegi muutunud, nad on EKRE usku, aga on vaja saada valitsusse, et täita seal oma valijate tahet.
Edu teile selles. Pole kunagi arvanud, et head konservatiivsed poliitikud kasutavad BLM-i arihmeetikat: et 2 miinus 1 on nendel äkki 4 või kogunisti 6. Et mida vähem, seda rohkem. Et reformierakonna totaalse ülekaalu juures Riigikogus õnnestub EKRE küljest ärasaetud rupskil pääseda valitsusse.
Tallinna linnavolikogu praktika näitab, et libeoraalsed erakonnad niivõrd vaenavad eesti rahvuslasi, et välistasid koostööd isegi nii vaga fraktsiooniga nagu sealne EKRE oma. Ja balansseerivad 1 ülekaaluhääle peal, mistõttu tööpõlgur Jürgen Ligi visati oravate fraktsioonist välja, hiljuti kiirabiga saalist minema viidud auväärne Ivi Eenmaa peab seal umbses ruumis öösiti istuma ja Jüri Ratas hakkab oma mudijahääle pärast Brüsselist igale istungile kohale lendama ning sinna oma lärmitundlikku kõrva toimetama. Osteti ära Tallinna peaprükkar Luude, anti ühekordse hääle eest linnaosa ajalehetoimetaja koht homopornokirjanikule Espenbergile – ainult et saaks hoida eemal rahvuskonservatiive, kes on eestlaste pealinna lõpliku venestamise ja lõbustuspargiks muutmise vastu.
Niivõrd suur on globalistide viha eestlaste vastu.
Ma nüüd ei usu, et EKRE amputeeritud jäse on teretulnud valitsusse, kus saaks köndistatud kujul teostada EKRE 100 000 valija tahet.
Ütle mulle, kes on su sõber, liitlane või mõttekaaslane… Kujutage ette: Jaak Kalju, Henn Põlluaas – neid nimesid saab nüüd kirjutada, eraldades neid kõigest komaga. See koma on veel hullem kui „ja“.
Täna ilmus EPL-is lugu „Mart Kadastik: EKRE tõetund. Kriis erakonnas, pidu perekonnas ja vanad mehed uues ülikonnas“.
Selle sisuga võib igaüks tutvuda originaalväljaandes, makske aga ja lugege. Mina ei maksnud – sain tuttava käest teksti tasuta. Taas veendusid selles, et meil on ju endised riigipöörajad, küüditajad, kommunistlikud partorgid ja KGB-lased ülimalt aktiivsed, nad kujundavad meie peavoolumeedia au, mõistust ja südametunnistust.
Kuid mõni inimene ikka mäletab, kellega on tegemist. Mäletavad isegi Delfi lugejad ja kommenteerijad:
„1980. aastatel kirjutas Mart Kadastik ajalehes Edasi pseudonüümi Jaak Kalju all toona dissidentidena Eesti Vabariigi taastamist nõudnud inimeste, sh Lagle Pareki suhtes kriitilisi artikleid, kasutades muuhulgas Nõukogude Liidu julgeolekuametkonna KGB antud materjale. Nii kirjutas Kadastik 1984. aastal ajalehes Kodumaa värskelt süüdi mõistetud dissidentide Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohta: “Kui ebameeldiv seda ka ei ole eelnimetatutel tunnistada, ometi toimis neile peamise käivitava jõuna isiklik kasu. Olgu või rahuldus oma nime kuulmisest välismaistes raadiosaadetes.” Sama aasta Edasis vene dissidentliku kirjaniku Aleksandr Solženitsõni kohta: “Apoliitiline silmakirjatseja, kes ei usu demokraatiasse, vaid on autoritarismi (eeskätt fašismi) ägeda pooldajana kohutanud isegi oma seniseid soosijaid Läänes.” 1988. aastal kritiseeris ta nn nelja mehe ettepanekut Eesti isemajandamiseks (IME): “Isemajandamise ettepanekut arendades on juba jõutud nõudeni taastada kodanliku Eesti aegne riik ja kord. Kes vähegi poliitikat jagab, saab aru, et selline avantürism kompromiteerib meie teadlaste ja loovintelligentsi pingutusi vähendada kohaliku elu sõltuvust keskorganite suvast, puhub üles umbusaldust meie taotluste poliitiliste eesmärkide suhtes. /—/ Muide, olen lihtsate inimeste suust juba korduvalt kuulnud väiteid: Lagle Parek ja tema mõttekaaslased olla tegelikult provokaatorid, kes kaitsevad ühiskonna demokratiseerumise vastaste huve.“
Ega ei viitsigi midagi lisada. Vanad koputajatest ja eestlaste küüditajatest kommunistid on ühinenud oma sohilaste neomarksistidega ja lõikavad vene tankide kolonni moodi läbi eesti võitlejate, põhiseaduse, eesti ja rahvusriigi viimaste kaitsjate niigi hõredast reast.
Ilmselgelt saaksid nad hakkama ka ilma teieta, head Henn ja Leo…
Aga nautige oma 10 minutit kuulsust. Lausa kolm Jaaku – Madison, Kalju, Valge. Komad nimede vahel.
Tol viimasel Jaagul ENSV lipp käes, harjumuse asi.
Edu edaspidiseks klounaadiks.
Ivan Makarov