Kohutav paljastus Eesti Ekspressilt: vene tanke, mis lömastavad ukrainlaste kodumulda ja hävitavad seda rahvast tema enda riigis, tehakse Eestist saadud detaile kasutades.
„Venemaa tankitehas Uralvagonzavod on Venemaa ainus tankitootja. 2022. aasta märtsis tabas Venemaa sõjavõimekust tohutu kriis, sest tehasel ei olnud kõiki vajalikke juppe sõjamasinate ehitamiseks. Miks? Sest venelastel said otsa kuullaagrid. Nüüdseks on Venemaa kriisi lahendanud ning tankitehas töötab kahes vahetuses ööpäevaringselt. Juhtunu näitab, kuidas pealtnäha süütu tsiviilkaup võib määrata, kas Venemaa president Vladimir Putini sõjamasin toimib või mitte. Eesti Ekspress tuvastas Harjumaal kolm tehast, mis tarninud läbi sõja Eestis valminud kaupa, mida saab kasutada Venemaa sõjatööstuses. Justnimelt sõjatööstusega nii mõnigi tehaste Venemaa äripartner ongi seotud,“ vahendab EE.
Ei tahaks lausuda banaalsusi, aga nüüd küsiksin ka mina: mis riigis me küll elame? Kommenteeriks seda ainult ühel, mis sest et karmil moel: Ukraina sõjavägi ründab Venemaa territooriumil asuvaid naftabaase, lennuvälju ja SÕJATÖÖSTUSE objekte. Ründab, et päästa oma laste, naiste, meeste elusid.
Äkki on ikka olemas mingi võimalus tagada, et Eesti ei ulataks rašistidele relvi: деньги давай – и иди убивай!
Miks peavad ukrainlasi toetavad heasüdamlikud eestlased omaenda riigis lausa sellist häbi taluma? Mis meil toimub? Miks kohtu töötajad kritseldavad EV kohtumaja seintele vene sõjasümboleid?
Mis meil viga on?
+ + + + + + +
Ülle Karu on üks vahva naine, minu jaoks üks vana hea Eesti Raadio sümboleid. Mäletan neid aastaid, kui pikkades raadiomaja koridorides kõndis mulle kiiresti vastu see miniatuurne naine. „Nagu väike karu“, mõtlesin iga kord. Ja kõnnak oli ka natuke sarnane.
Aga inimelu on vaid hetk, ja isegi selle viivu jooksul tööd lõpuni teha ei saa, ei taha – või siis teised ei taha, et sa teeksid. Ja nüüd loengi Õhtulehes: „Õnnesoovid päranduseks! Ligi pool sajandit Vikerraadios õnnesoove lugenud Ülle Karu usaldas töö tütardele“.
Leht kirjutab: „Pärast poolt sajandit raadiotööd otsustas kauaaegne Vikerraadio õnnesoovisaate tegija Ülle Karu selle usaldada tütardele Ulvile ja Madlile.“
Armas, mingu tütardel hästi.
Ainuke asi, mis tundus natuke naljakas, oli riigimeedias töökoha „pärandamine“ ja järglastele usaldamine. Lapsi on ju kõigil, aga „pärandada“ saavad üksikud.
Hiljuti tahtis ERR-i pealik Erik Roose oma töökoha iseendale pärandada, minnes ilma konkursita järgmisele tähtajale sm. Veidemanni ringhäälingunõukogu vaikival nõusolekul. Särav saatejuht Urmas Vaino, mehemürakas nagu ta on, küsis avalikult, et kuidas siis nii. Korraldatigi formaalne konkurss ja väikemees jäi oma kohale püsima.
Suur mees aga pidi lahkuma. Ei saa ta oma järglastele oma töökohta pärandada. Iseendalegi ei saanud.
Küsija suu peale ei lööda, küsija lihtsalt tühistatakse. Täiesti avalik-õiguslikult.
Ivan Makarov