02.08.2024
Ivan!
Meie ajakirjanikud kiidavad Kaja Kallase kortsus kleiti, Jürgen Ligi geniaalsust, Kristen Michali riigimehelikkust, Sveti labidasarnast terroristi habet jne kõike ja kõike peale Eesti reaalse elu.
Meie ajakirjandus on Eesti reaalsusest tegelikult umbes sama kaugel kui kuu Maast. Nii ei kuule me sealt ei Eesti degradeeruvast majandusest, vaesuvast rahvast ega venestuvast elanikkonnast.
Aga tead, mis on täna valitsuse poliitikute ja nende õukonna ajakirjanduse meelest riigivalitsemine ja poliitika? Need on võimalikult valjud PR-avaldused, millele mitte midagi ei järgne ja mille taga mitte midagi ei seisa. Põhimõtteliselt ei ole Eestis poliitikat, vaid on poliitika teater.
Mitu korda on juba Läänemets kulmu kortsutades välja kutsunud Moskva patriarhaadi tegelased, neilt midagi nõudnud? Lätis eraldati Vene sissetungi järel lihtsalt Moskva patriarhaadi kirik Moskvast Läti riigi poolt ära ja kõik. Või mäletad, kui ta lubas kunagi hakata konfiskeerima Vene numbritega autosid? Tegi avalduse, õukonnameedia trükkis ära ja paari päeva pärast anti lihtsalt vaikselt tagasi ning tulemus oli vastupidine. Või kui ta lubas Ukrainale hakata välja andma jooksikuid, kes sealt korruptiivsete skeemidega välja sõitsid? Ja mõne aja pärast lihtsalt jälle ütles, et tema ei mõelnud seda.
See on teater, sõber. Selles tegutsevad provintslikud harrastustaidlejad, lavastuse on kirjutanud mingi grafomaan. Ja enamik Eesti inimestest siiralt usub, et neil on mingid poliitikud, et, jah, elu läheb küll halvemaks, aga see eest on nende poliitikutega koos isegi pärasooles väärikas koos olla.
Sama on ka Ukraina abistamisega. Eesti rahvas tahab siiralt Ukrainat aidata, aga need, kes on valitsuses, mõtlevad vaid sellest, et saaks mõne vahva pildi mingi Ukraina tegelasega Facebooki või Instagrami. See ongi nende toetus. Nad ei anna endale absoluutselt aru, mis tegelikult toimub ja mis on selle sõja tagajärjed meie või Ukraina jaoks. Ja mingis osas on ametnike ning poliitikute huvi Ukrainat aidata korruptiivne.
Selles olukorras lihtsalt pole võimalik neid rahavooge kontrollida, nende kasutamist jälgida, alati saab midagi tänu sõjale maha kirjutada. See oli nii Slava Ukraini loo puhul, aga see on ka paljude ametnike ja praeguse võimuga seotud ärimeeste huvi – saada sellest olukorrast maksimaalselt kasu. Ja sõda on Eestis paljudele väga kasulik. Tegelikult.
Aga lihtne Eesti elanik sellest ei kuule, tema loeb raudsest Kallasest, puhaste käte ja tulise südamega Läänemetsast, ennastsalgavat võitlust pidavatest Eesti bürokraatidest, teismelistest homo-ja keskkonnaaktivistidest ning nende vanematest kolleegidest, kes mitte kunagi suureks ei kasva (aga miks peakski, kui papp jookseb ja aktivism toob korraliku teenistuse, mida tavainimene oma tööga iial ei teeniks).