Kui mind kutsuti EKRE-le abiks – mitte erakonda, vaid nõuandjaks – selle otsuse võttis vastu Martin Helme ja „kosima“ tuli mind minu maakodusse Jaak Madison. Jaak sõitis kohale koos oma pere – imeilusa naise ja lapsukesega. Just sellepärast oli see ettepanek, millest ei saanud keelduda.
Minu jaoks jäigi EKRE seotuks mingi pereasjaga: armas noor pere käis külas meie perekonnal tuntud poliitperekonna palvel. Erakonda astusin palju hiljem, sest ei tahtnud jätta muljet, nagu distantseeruksin inimestest, kelle üritus on mulle südamelähedane. Mind on usaldatud, ma kirjutan, mida pean õigeks, ja avaldan kohe. Mul ei ole tsensoreid ega toimetajaid. Olen saanud ka natuke mööda päid ja jalgu nii kirjutatu kui ka siselistis torisemise eest, aga äärmiselt kange inimesena oskan hinnata seda, et vaatamata kõigele püsisin „Tootsi noateral“.
Ma olen teinud oma meedia- ja nõuandetööd, aga erakonna sisepoliitilisest elust osa peaaegu ei võtnud, v.a. Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni tööst. Ma ei olnud absoluutselt kursis sellega, mis toimus EKRE sees, ei käinud ei erakonna koosviibimistel ega koosolekutel. Põhjuseks koormus ja muidugi minu enda „üksiku hundi“ iseloom, mistõttu mul ei olegi sõpru ei poliitikas ega ajakirjanduses.
Ma olen äärmiselt emotsionaalselt ülesköetav olukordades, kus mind soovitakse kuidagi piirata või paika panna. Olen iga hetk valmis uksest välja astuma, mitte mõeldes sellele, kuidas mu perekond edaspidi toime tuleb. Ja minu perekond on mind selles alati toetanud: et küll me kuidagi ära elame, põhiline on õiglus ja eneseväärikus.
Sellist ebameeldivat koleerikust tüüpi on raske kahtlustada mingisugustes nahahoidmise ja rikastumise huvides, minu huvide deklaratsioon on avalik ja nii mõnigi saab krambid, kui vaatab, millega ma näiteks ringi sõidan.
Seepärast teatan puhta südametunnistusega, et mulle kui peret ja kodu-Eestit ainukalliks pidavale inimesele on oluline see, mida on teinud üks teine, suurem pere, mille aksakall on Mart Helme.
Kuna ma pole kursis poliitiliste hoovustega EKRE sees, siis ei võta ma antud teemal üldse sõna. Võin ainult täheldada, et üks rahvuskonservatiivide vastane põhisüüdistus on see, et ürituse eesotsas on Perekond.
Kui seda heidavad ette libeoraalsed tegelased ja väljaanded, siis on see arusaadav: perekonna, eriti traditsioonilise perekonna vaenajad ja hävitajad ründavad Helmeid, nagu igatüht teist eestlaste perekonda, kuid erilise raevuga, kuna see perekond on teiste perekondade kaitsja.
Kui aga „Helme perekonda“ materdavad mõned ennast konservatiivideks pidavad poliitikud, siis tuletaks nendele kõigepealt meelde, et nad ise ju on korduvalt tõotanud kaitsta perekonda. Aga panna süüks, et inimesed tegelevad terve perekonnaga poliitikaga ja on maailmavaateliselt lähedased, on alatu. Kritiseerige tegusid, otsuseid, avaldusi, mitte aga seda, et tegemist on perekonnaga.
Veel Honoré de Balzac deklareeris, et „perekond on ühiskonna alus“.
Millegipärast mitte kedagi ei morjenda see, et Eestis on olnud kuulsaid balettiperekondi, spordiperekondi, muusikute perekondi, kunstnike perekondi, ajakirjanike dünastijaid. ERR-is on vist pooled töötajad omavahel sugulussidemetes, ja nad veel hooplevad sellega, teevad käsikäes propagandatki. Kõik on liberid nagu üks mees.
Kas Helmed on esimene ja ainus perekond Eesti poliitikas? Keegi ei puutu Eesti riigi kukutajate dünastijat, igasuguseid Lauristine ja Allikuid. Meil on praegu ministriteks kaks Riisalot, üks nendest eriti perekondadevaenulik. Kas peaminister Kaja Kallas ei olegi endise peaministri ja 10 miljoni dollarise pankuri Siim Kallase tütar? Kes arvutab kokku, palju on meil olnud teaduses ja poliitikas Lotmaneid? Kas Tallinna „kolmekordse meeri“ ja endise ministri isa ei ole siis vene oligarh, kes on andnud raha kahele võimuerakonnale, sealhulgas omaenda poja omale?
Kas on pretensioone kaksikvendadele Kaczyńskitele? Kas Bush noorem ei tohtinud olla USA president, sest tema isa oli ka president? Äkki loetleksime kõikide presidentide Adamsite (isa oli teine, poeg kuues USA president) lähisugulaste riiklikke ameteid? Aga Harrisonid (üheksas ja kahekümne kolmas USA president), Lincolnid, Taftid, Roosveltid, Kennedyd, Bushid, Clintonid, Trumpid, Bidenid? Eisenhower oli suguluses Nixoniga, Washington Madisoniga, Madison Tayloriga… Igal sellel perel on (olnud) kümneid sugulasi, kes olid föderaalkohtunikud, kubernerid, ministrid jne jne.
Kui loetleda kuulsaid USA mittepresidentaalseid poliitperekondi, siis võtaks see ikka väga palju aega. Kui osalemine poliitikas perekonniti oleks USA-s algusest peale keelatud, siis ei tea, kas selline riik praegu üldse eksisteeriks, ja kui eksisteeriks, siis milline see oleks?
Kui võtta teistegi suurriikide poliitikat ja valitsusi, muutub olukord veelgi poliitperede rohkemaks.
Jätkem sugupuude uurimine riigitelevisioonile ja rääkigem asjast.
Ivan Makarov